JUHTKIRI | Hapuks läinud moraal

Moraalne vananemine on üks hullemaid viise, kuidas üle mõistuse kalleid väljaminekuid õigustada. Moraal on ju isegi filosoofiliselt üsna udune mõiste: see tähendab teatud grupi poolt heakskiidetud käitumisnormi, mis aga ei pruugi kõigile samalaadne olla.

Nii näiteks on ajaloos moraalseks peetud haigete laste metsaviimist või seda, et mõisnik võib oma talupojaga teha, mida tahab – isegi soolikates jalgu soojendada (mida küll siiski ei tehtud). Õnneks on need jubedused sügaval ajaloohõlmas. Teravaid teemasid aga jagub – maksufestivali käigus algatatud kärpejenka kogub aina tuure. Kärpida kavatsetakse igalt poolt, välja arvatud pensionid ja kaitsekulud. Isegi lastetoetused lähevad kärpesae hammaste alla.

Selles valguses on Õhtulehes avaldatud lugu eriti veider: üsna hiljuti, sel aastatuhandel ehitatud kohtuhoone Tartus on moraalselt vananenud ja nõuab nii kapitaalset ümberehitust, et vaid seinad jäävad püsti. Vähemalt 17,4 miljonit maksma minev ettevõtmine on küll rahastatud n-ö CO2 rahaga, ent seegi on energiamaksudega kokku korjatud maksumaksja raha.