PRIDE RONGKÄIK | Siiri Laidla: ah et kui poeg oleks gei? Oleksin hoopis kurvem, kui ta möllaks alfaisasena suhtest teise ja armastaks ainult raha

Oi, kuidas nautisin lapsena maiparaadi! Ehkki ametlikult töörahva solidaarsuse püha, seostus see minu jaoks ikka kevade võidukäiguga, erilise piduõhinaga, hõljuvate õhupallide ja tuules tantsu löövate lippudega, reipalt sagiva inimmere ja rõõmsa marsimuusikaga. Kuigi kohustuslik propagandaüritus, võis seda võtta kevadpüha tähistamisena. Ja ega töörahva solidaarsuseski miskit paha olnud. Seda võiks olla enamgi.

Hoopis teine lugu oli nn oktoobriparaadiga. Ilm külm, rahvas nagu püssi ähvardusel marssima aetud. Kõik teadsid, et täidavad võimurite käsku, keeldumine võis halvasti lõppeda.

Elasin Tartus 21. juuni tänaval, meie aknast avanes vaade Oktoobri (praegu Vabaduse) puiesteele. Oli aasta 1967, mil linn tähistas suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva pompöösse sõjaväeparaadiga. Tribüün (sihuke asjandus oli spetsiaalselt paraadide jaoks puiestee veerde ehitatud, käisime seal õuelastega mängimas, see oli alatasa täis situtud, kuna välikäimlaid linnas polnud), oli tähtsaid võimukandjaid täis, teeäärne sõduritega kolmes reas turvatud.