Kregor Zirk: „Eelmisel aastal ma ei tahtnud enam ujuda. Laura ja jumala õnnistusena tulnud Lukas aitasid õnneks august välja.“

Pariisis end tuhandete eestlaste südameisse ujunud Kregor Zirk naudib auga välja teenitud puhkust. Viimaks on käes aeg, kus saab pühenduda üksnes elukaaslasele Laurale ja pojaraas Lukasele. Mitmed (ületatud) raskused jäävad seljataha ning silmapiiril terendavad uued vastuseta küsimused.

Kregori, Laura ja üheksakuise Lukase Laagri-koju astudes ei reeda miski, et tegemist on sportlase pesaga. Kuskil ei ripu ainsatki medalit. Isegi ujumisprille ei paista.

„Pole ühtegi suurt medalit veel välja panna. Püksid ja prillid surusin Pariisist tulles kapi kõige kaugemasse nurka. Ei taha neid praegu näha,“ räägib Kregor lõbusa muige saatel. „Mulle on hakanud meeldima, kui saan ujumismõtted kodus täiesti peast visata. Jäägu need ainult basseini! Siin on aeg perele.“