Veinitalu perenaine euronormidest: "Miks on mõni seadus ometi nii opakas?"

Juhan Haravee, 29. september 2016

"Kuulnud, milliseid jaburaid nõudmisi Eesti ametnikud palusid mul talle edastada, tõi meie Soome tarnija kuuldavale hüääninaeru ja lubas mind oma klientide nimekirjast kohe kustutada – nii tulevat odavam," meenutab veinitalu perenaine Tiina Kuuler oma kunagise välispartneri reaktsiooni siinsete ametnike jaburale agarusele.

Kodumaise veini- ja õlleteo edendaja ning Valgejõe veinitalu perenaine Tiina Kuuler on oma ettevõtjakarjääri ajal näinud nii mõndagi.

Kuuendat aastat veiniäri ajaval naisel on ametnikega suhtlemisel ette tulnud seesuguseid seiku, mida kõrvaltvaatajad ja -kuulajad paremal juhul ehk vaid anekdootideks söandaksid pidada.

Vidinad koristada!: Kui kaugele veinipudlitest peab paigutama pudelikaunistused, seadus täpselt ei sätesta, s.t mida kaugemal, seda parem. Fotol näitab Tiina Kuuler kokapoiste ja viinamarjakobara otstarvet, soovimata samal ajal seadusega pahuksisse minna. (Tiina Kõrtsini)

"Ühel pärastlõunal umbes kuu aega tagasi olin just sõitnud tellijale kaupa ära viima, kui helistas meie poe müüja ja teatas hauataguse häälega: Tiina, tule kohe tagasi!" meenutab Veinivilla perenaine muiates.

"Midagi täpsemalt ma teada ei saanudki, ta vaid kordas, et sõidaksin jalamaid tagasi. Sõitsingi siis tagasi, endal süda saapasääres, ja leidsin poest surmtõsise Tallinna tarbijakaitse ametniku. Hiljem selgus, et ta oli kogunisti vaneminspektor!"

Aastate eest ajakirjanikuna töötades tuli Kuuleril nii mõnigi kord saata tarbijakaitseametnikke nende kontrollreididel. Siis jäi talle mulje, et ametnikele ette jäänud kaupmehed olid enamasti pahatahtlikud, keda tiivustas vastupandamatu soov petta kõiki ja kõikjal.

"Praegu, kui olen sattunud kontrollitava ossa, ei saa ma aru, kuidas võisin küll tollal nii lollisti mõelda," imestab ta.

"Tegelikult ma ju tahan seadusi täita, kui need vaid vähegi mõistlikud oleksid. Ma ei taha meelega olla seaduserikkuja, aga mõni reegel on lihtsalt nii opakas, et selle peale pole lihtsalt võimalik tullagi. Nii sattusin aastaid hiljem teisele poole rindejoont."

Veinipärmi kilohind olgu nähtaval

Ootamatult veinipoodi sisse sadanud ametnik kukkuski pikema jututa kõike oma pädevuse piires kontrollima ja üllatunud perenaist halastamatult usutlema.

Kuuler on veendunud, et sellised ootamatud olukorrad sisaldavad endas konfliktivõimalust juba algusest peale.

"Kontrollija tuleb ja nõuab midagi, mina pean kiirelt tegutsema, samal ajal on mul pood rahvast täis – see teeb niisuguse asja iseenesest plahvatusohtlikuks," arutleb veinipoekese omanik.

Tagantjärele peab ta kõige naljakamaks, et tubli kontrollija kriitilise tähelepanu pälvisid paarikümnegrammistesse pisipakenditesse peidetud preparaadid, nagu veinipärmid, ensüümid, selitajad ja käärimise peatajad.

Need veiniteoks vajalikud tooted kuuluvat Kuuleri sõnul poe sortimenti juba selle lahtioleku algusest saati. Häda olnud aga selles, et veinipärmi ja muu kraami hinnalipikutel ei kajastunud toote kilohind, kuigi tegu on toiduainetega.

"Vorsti ja singi puhul saab sellest ehk veel kuidagi aru, kuid mida peaks kolme euro eest 20grammise veinipärmiportsu ostnud huviline peale hakkama teadmisega, et kilo sama pärmi saaks ta 166 euroga," ei mõista Kuuler Brüsselist pärit ja siinsete ametnike voli all lausa dogmaatilisteks muutunud reeglite peenmehaanikat.

Krõbeda hinnaga hakkepuit: tuleb välja, et veiniteoks mõeldud tammelaastu hind on 86 670 eurot tonn. (Tiina Kõrtsini)

Kuna ametniku hinnangul oli Veinivilla poes tegu kaalukaubaga ja pealegi veel toiduainega, pidanuks poepidaja tema kinnitusel hinnasiltidele kibekiiresti kandma ka hädavajalikud kilohinnad.

"Kuulge, me ei müü seda kilokaupa, ei ole seda kunagi teinud ega hakka ka kunagi tegema," imestab kodumaist veinitegu propageeriv naine, unustades paraku, et juba üle tosina aasta kannavad Eesti ametkondade ponnistused kaugel sündinud tarkuse pitserit.

Perenaise ahastamine ja hala tublit kontrollijat ei veennud – poepidaja oli sunnitud kõigile hinnasiltidele lisama ka kauba kilohinna. Nende väljaarvutamine polevatki teab mis keeruline, kui on teada väikepakendis peituva pärmi kaal ja hind.

Kuigi Kuuler peab kilohinna lisamist hinnalipikutele vähemalt oma poes siiani nonsensiks, olid tal paari nädala pärast uued krõbedate kilohindadega sildid kenasti valmis ja riiulitele kinnitatud.

Veel nõuti perenaiselt, et poes müügil olevate koduveinide lähedusest ja küljest oleks kadunud pudelihoidikud ja muu veini eksponeerimist hõlbustav ja kaunistav atribuutika.

Need on lõbusad kokapoisid, viinamarjakobarad ja muud sellised vidinad. Seadus kehtib kõigile – alkoholi kõrval ei tohi samal riiulil olla midagi muud, isegi mitte sellist, mis spetsiaalselt veinipudelite tarvis on välja mõeldud ja valmis tehtud.

Partner naeris nagu hüään

Kuuler pääses sel augustipäeval ametniku küüsist trahvita, saades vaid hulga ettekirjutusi, millised vajakajäämised tuleb kiiresti kõrvaldada ja millised kõverused sirgeks painutada.

Kahe nädala pärast tuli seadusesilm tagasi veendumaks, kas Pääskülas asuv Veinivilla poeke väärib Euroopa Liidus edasi olemist või peaks too oma kohvrid pakkima nagu Suurbritannia. Poeke sai armuaega ja võib edasi tegutseda.

Lauslollidele reeglitele ja korraldustele saab parimal juhul vastu vaid truualamliku osavõtlikkuse ja lojaalsusega. Mis aga teha siis, kui tublid Eesti ametnikud kipuvad välismaa firmadele ettekirjutusi tegema?

"Eelmisel aastal palusid siinsed kontrollijad mul edastada ettekirjutuse Saksamaal tegutsevale veinilaagerduskanistrite tootjale," naerab Kuuler südamest.

"Meie ametnike meelest ei olnud hajameelsed sakslased kandnud kanistritele piisavalt kõikvõimalike ohtude eest hoiatavat teavet. Ma müüsin ka Soomes toodetud veini- ja õllenõude desinfitseerijat," meenutab veinitalu perenaine.

"Paari aasta eest sadas sisse mingi asutuse kontroll, kelle nimega võin eksida. Nad olid avastanud, et sellel pudelikesel pole hoiatusi: hoida lastele kättesaamatus kohas, ei maksa pudeli sisu alla neelata, jms.

Helistasin siis firmajuhile, keda tundsin, ja andsin meie asjaomaste instantside mure edasi. Vastuseks naeris firmajuht nagu hüään ja ütles, et lihtsam on mulle selle vahendi tarnimine lõpetada, sest Eesti turu tarbeks ta pakendit muutma ei hakka."

Kuuler kinnitab, et tal pole oma tööd ihu ja hingega tegevate ametnike vastu midagi. "Mitu neist on tunnistanud, et saavad aru küll, kui tobedaid nõudmisi meil tihtipeale on, kuid nemad ei saa midagi parata," on Kuuler kaasatundlik.

Naljakas tõesti – elame juba tosin aastat Euroopa Liidus ja ikka veel imestame, kuhu oleme sattunud! Olgu siin kõigile veel kord meelde tuletatud, et ka kõige jaburam seadus on seadus ja kuni seda ära muudetud pole, tuleb kehtestatud eeskirja täita.

Seadus on seadus: näts ei vaja kilohinda!

«Kilohinna ehk ühikuhinna avaldamise nõue tuleneb tarbijakaitseseadusest,» selgitab Tallinna ettevõtlusameti hinna ja tarbijakaitse osakonna vaneminspektor Norma Luks, kes Pääsküla veinipoekest augustis kontrollimas käis.

«Müügi- ja ühikuhinna avaldamise eesmärk on suurendada tarbijate informeeritust ja võimaldada neil lihtsamalt võrrelda kaupade hindu ning nende võrdluste alusel teha teadlikumaid ja kasulikumaid valikuid.

Majandus- ja taristuministri määruses «Kauba ja teenuse hinna avaldamise nõuded» on sätestatud ühikuhinna avaldamise erisused ja toidukaubad, mille puhul ühikuhinna avaldamine pole vajalik.

Need on potis müüdav varajane värske köögivili või maitseroheline ning šokolaadi- või martsipanikujuke, üllatusmuna, pulgakomm, suuvärskendi ja näts.»

Alkoholjoogid peavad aga alkoholiseaduse ja Tallinna linnavolikogu määruse kohaselt olema paigutatud mittealkohoolsetest jookidest ja muudest kaupadest eraldi, manitseb Norma Luks.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?