SÜÜTAMISHIRMUS PIIRISSAARLANE: Olen täismees, aga kardan öösiti uinuda

Arvo Uustalu, 29. september 2016

Kas seitse maja hävitanud põlengute taga võib olla usutüli palvemaja pärast, kellegi kättemaks või käib saarel ringi püromaan?

Peipsi järvel asuva Piirissaare rahva meel muutub sügisööde pikenedes üha murelikumaks ja murelikumaks. Nii noored pereemad kui ka elunäinud vanahärrad ütlevad justkui ühest suust, et septembri keskel Saare külas süüdatud maja ei pruugi jääda viimaseks.

Eile hommikul oli Laaksaarest Piirissaarde sõitval praamil umbes viisteist reisijat. Kolme­kümne talvitujaga väikesaare kohta on see kõva sõna. Kes viis omaaegsele sibula- ja kartulisaarele neljakümnekilostes kottides kartuleid, kes läks sidesüsteeme kontrollima, kes autolahvkaga kaupa viima, kes saarele bensiinijaama ehitama.

"Varsti saab saarerahvas siit oma paatidele, autodele ja Molotovi kokteilidele kütust," viskavad töömehed nalja. Saarerahval on huumorisoon täitsa olemas, aga nemad ei naera.

Majad põlesid küll Saare ja Piiri külas, kuid süütamishirmus elavad ka Tooni küla inimesed.

Öösel vaatamas, ega keegi maja põlema pane

"Öösel ärkame üles, läheme akna juurde ja vaatame, ega keegi maja ümber kanistriga liigu. Kindlalt süüdati ainult tühjalt seisnud maja, kuid kardame, et ka esimeste tulekahjude taga olid süütamised. Tahaksime väga loota, et püromaan ei ela meie enda saarel," ütleb Tooni külas elav Zoja.

ÖÖSITI VALVES: Zoja tõdeb, et käib öösiti akna juures vaatamas, ega keegi juhtumisi maja põlema pane. Parasjagu küttepuid saagiv Anna nendib kibedalt, et süütajaks võivad olla ka tulnukad. (Aldo Luud)

Tema parasjagu talvepuid saagiv külakaaslane Anna tõdeb, et ega palju variante ole – kas tikuga käib ringi krunte odavalt kätte saada sooviv inimene, vaimselt haige püromaan või tulnukas.

Naised leiavad, et kodurahu huvides ja hirmu maandamiseks tuleks teha radikaalne otsus – piirivalve võiks hakata saare külalistelt dokumente küsima.

"Siis on vähemalt kindel, kas süütaja elab saarel või käib siia mujalt," selgitab Zoja.

Irina on noor ema, kes tuli autolahvka juurde lapsekäru lükates. Temagi on tõsiselt hirmul, kuid elust saarel oma vanematekodus ta ei loobu.

HIRM LAPSE PÄRAST: Irinal on põhjust topelt karta, kuna tal on kodus väike laps. (Aldo Luud)

"Väikese lapsega kardan eriti. Kui suvel Piiri külas majad põlesid, siis olin üksinda kodus. Võtsin lapse ja hädavajalikud asjad ja läksin majast välja. Majad põlesid nii lähedal, et kartsin, et läheb ka meie kodu. Eestis on ju mitmeid linnu, kus on majad kinnisvara või maa pärast põlema pandud.

Arvan, et just see on ka meie tulekahjude taga. Jah, siin on kolm aastat käärinud tüli palvemaja pärast, aga ma ei usu iialgi, et usklik inimene pühakoja põlema paneb," ütleb ta, kommenteerides saarel levivat kuuldust, et tulekahjud said alguse vanausuliste omavahelistest tülidest.

"Pärast kolmandat põlengut on ikka päris tõsine hirm ja enamik saare elanikest kardab, et tulemata ei jää ka neljas tulekahju.

Suviste põlengute ajal oli saar noori mehi täis, aga kardame just nüüd sügisaega, kui hõreneb praamiliiklus ja saarele jääb vaid kolmkümmend inimest, kellest enamik on vanurid ja invaliidid. Kes siis maju kustutama hakkab?" küsib ta.

Talviti peamiselt linnas elav Irina ütleb, et süütamishirmu tõttu ta saarelt ära ei koli. Ta on täiesti kindel, et kõik tulekahjud said alguse süütamisest ning et süütaja on kohalik inimene.

Varem põlenud vaid hein ja transformaator

"Paadiga siia ikka märkamatult ei tule, seda enam mitu korda järjest. Ja külmutuskapi süttimise juttu ma ka ei usu.

Arvan, et majad pandi põlema ja seetõttu, et lihtsamalt kätte saada magusaid krunte. Saar on küll suur, aga majad põlesid väga atraktiivsetel maatükkidel," nendib ta.

Tooni külas elav Georg töötas aastaid tagasi tuletõrjujana ning on leiba teeninud ka mandril asuvas gaasikontoris.

"Kui ma päästjana ametis olin, siis oli saarel nende aastate jooksul ainult kolm tulekahju. Kahel korral põles hein ja ühel trafo. Ei usu ma iialgi, et kaks külmkappi paari kuu jooksul lihtsalt põlema lähevad ja et kolm järjestikust tulekahju on juhus.

Üks võib olla juhus, kaks võib olla juhus, aga kolmas kord mitte," leiab ta.

Kohaliku transpordivahendi, omavalmistatud muravei’ga (tõlkes sipelgas) toidukraami järel käinud Niina ja Pavel elavad mais Saare külas tuleroaks langenud majade lähistel.

"Olen elu näinud mees, aga kardan, kõik kardavad. Siiani ei saa öösiti magama jääda," ägestub mees tulekahjudest rääkides.

Niina ja Pavel on kuulnud juttu, et majad pandi põlema usutüli tagajärjel, kuid ka nemad sellesse ei usu.

KARTA ON PÕHJUST: Pavel ja Niina ütlevad, et tulekahjude kõrval on saarel peremehetsevate ja hoovi tikkuvate metssigade probleem tühine. (Aldo Luud)

"Oleme siin praktiliselt kõik sugulased. Peredes ka tülitsetakse. Kättemaksuks ehk tõesti võib keegi maja põlema panna, aga seda ei usu ma küll, et keegi palvemaja aluse maa kättesaamiseks selle põlema pani. Aga siiani ei ole vanausulistel nüüd kohta, kus kokku saada," ütleb Niina kurvalt.

Autolahvkaga kolmapäeviti kaupa toimetav Aleksandr on kuulnud saare inimestelt igasuguseid jutte.

KAUBAPÄEV: Igapäevaelu saarel toimib edasi, nagu see aastaid on käinud, vaatamata hirmule südames. (Aldo Luud)

"Kolmas oli süütamine, aga päris täpselt ei tea ju siiani keegi, millest kaks esimest tulekahju alguse said. Kui usutakse, siis seda, et üks tulekahju võis tõesti külmakapist alguse saada. Mul on endal ka Varnjas vana maja, no ei ole ise põlema läinud, kuigi juhtmed on vanad," nendib ta.

Vaid suviti Piirissaarel elava Saša maja asub otse Saare külas põlenud majade kõrval. "Mais põlesid kaks maja ja palvemaja, nüüd septembris siis see tühjalt seisev maja. Kustutades läks mul veel jakk seljas põlema.

Tänu naabrinaise Valentina ennastunustavale kustutamisele jäi külas neli-viis maja püsti. Tema maja ja järgmiste majade vahel on vaid meeter-kaks," ütleb ta.

Piirissaare vallavanem Liina Miks loodab, et rohkem tulekahjusid tulemas ei ole, kuid tedagi kimbutab aeg-ajalt hirm järgmise põlengu ees.

"Aga Piirissaare on ilus, armas ja tore koht, tulge meile külla," ütleb ta.

Õhtul praamiga kodu poole sõitvad saarekülalised ja töömehed veavad kaasa sibulakotte ja naudivad kaunist Peipsi vaadet. Hommikul kardetud torm jäi tulemata.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?