Eesti filmi vaatamine on kui pimedas piibli lugemine? Lühike õpetus algajale, kuidas linateosest natukenegi aru saada

Eesti filmi on naljatlemisi kirjeldatud „koera laiba lohistamise“ ja „pimedas piibli lugemisega“ – vaataja on justkui leppinud, et keerulistest sümbolitest ei saagi end läbi närida. „Filmivaatamise võti ongi see, et väga paljudest filmidest ei saagi lõpuni aru – ka mina ei saa kõigist filmidest aru, mida ma vaatan,“ tunnistab filmikriitik Aurelia Aasa. Kuidas alustada oma teekonda, saamaks kinofiiliks, kes päriselt vaadatut mõistab ja haarab? Soovitusi jagavad Eesti filmitegijad German Golub, Mikk Rand, Liis Nimik ja Aurelia Aasa.

Faabula ja süžee, protagonist ning antagonist, kolme- ja neljaosaline loojutustamise skeem, sisemine ja väline konflikt, rööp- ja ristmontaaž – filmimaailma kirjeldamiseks on igasugu keerulisi mõisteid. Vaataja jaoks aga olulisemgi oskus nähtut tervikuna tajuda. 2022. aastal Oscarile kvalifitseeritud lühianimatsiooni „Sierra“ produtsent, filmikriitik ja produktsioonifirma AAA Creative asutaja Aurelia Aasa sõnab, et filmivaataja peaks õigete sõnade otsimise asemel püüdma nähtusse loovalt ja avatult suhtuda. „Vaatajakogemus võiks olla mänguline, siis tegelikult hakkavadki filmid huvi pakkuma,“ teab ta. Filmitegija ärgitab vaatajaid julgelt nähtusse süübima ja seda nii-öelda enda omaks tegema. See aitab hoida vaatajat pidevalt tegevustikuga kaasas, ehk teisisõnu – nii ei hakka filmi vaadates igav ja ei kao ka fookus.