TÕNIS ERILAID | Lapsehoidja võitles oma elu eest viimse hetkeni – Aegviidu röövmõrv vapustas kogu Eestit

Kui aleviku karjapoiss Albert oli juuli esimesel päeva hommikul 1935. aastal metsateel loomi ajades jõudnud umbes kilomeetri kaugusele Aegviidu jaamast, pani tema koer Tommi klähvides lehtpuuvõssa, poiss padavai järel. Ta ei osanud midagi karta enne, kui esimest vereloiku nägi. Seejärel valendas poisi ehmatuseks hooletult visatud lepaokste alt talle vastu naise surnukeha. Nägu tundmatuseni segamini pekstud ja paar ribi puruks taotud. „Mõrvar oli tegutsenud äärmise metsikusega,“ teatasid ajalehed.

Karjapoiss jooksis Aegviidu jaama ja andis seal konstaablile oma kohutavast leiust teada. Vägistatud ja tapetud naine, Hilja Zoege-Manteuffel, oli lähedal suvitavas Tallinna võõrastemajapidaja Aksel Wahli peres lapsehoidja. Eelmisel õhtul oli ta öelnud, et paneb lapse magama ja läheb korraks jalutama, nagu ta peaaegu igal õhtul oli teinud. Hilja oli varem olnud koduõpetaja mitu aastat Kohilas ning siis hulk aega Soomes, kus teda tabas närvivapustus ja isa tõi ta koju. Aegviidus suveameti võtnud naine armastas end pikkade õhtuste jalutuskäikudega rahustada. Peamiselt kõndis ta Piibe maantee servas, aga põikas teinekord ka metsa vahele. Oli ju valgete ööde aeg.

Aksel Wahli abikaasa Irmgard seletas kohtus, et öösel ärganud laps üles ja nõudnud preili Manteuffelit. Ta läinud hoidja tuppa vaatama ja näinud, et voodi on puutumata. Irmgard ajas kähku rõivad selga, kutsus mõne naabri kaasa ja kambakesi mindi kadunut otsima: „Me ei leidnud midagi. Arvasin siis, et järsku preili Hilja otsustas korraks oma päriskoju Nõmmele sõita, kuid jaamas ei olnud keegi teda näinud. Kella kümne ajal järgmise päeva hommikul tuli siis karjapoiss meile kurva teatega.“