Flokside tähetund on kätte jõudnud

Käes on kesksuve kõige õierikkam aeg. Rooside, päevaliiliate ja teiste iluduste kõrval annavad aedades tooni floksid. Need suve teise poole lõhnavad nostalgialilled on saanud sordiaretajate üheks lemmiktaimeks, kes oma vähenõudlikkuse tõttu võidavad aiapidajate poolehoidu.

Aedfloks ehk aed-leeklill (Phlox paniculata) on pikaealine aiailudus, kes võib ühel kohal vastu pidada aastakümneid. Oma nimetuse on taim saanud leekivpunase õievärvi järgi, ent tänapäeval on aretatud sortide värviskaalas puudu üksnes kollased toonid. Aretatud on mitmevärvilisi ja isegi roheliste õisikutega sorte ning selliseid, mille õied jäävadki punga staadiumisse ega avane. Ka kasvukõrgust on aretamise käigus vähendatud, uuemad sordid on kompaktsemad ega vaja toestamist, samuti leiab madalaid sorte aiavaasides kasvatamiseks.

Kuigi aedflokside kasvatamine on suhteliselt lihtne, on edu pandiks õigesti valitud kasvukoht. Floks pole küll mulla suhtes väga nõudlik, ent kuivadel kiiresti vett läbilaskvatel liivmuldadel kiratseb ja hääbub tasapisi, samuti ei taha ta kasvada liiga niisketel ja kõrge põhjaveega muldadel. Tavaline parasniiske aiamuld aga sobib aedfloksile hästi. Ka valgusnõudlikkuselt saab floks hakkama nii päikeses kui ka poolvarjus. Tõsi, varjulisemas paigas on taim küll kõrgema kasvuga, kuid õitseb vähem, samuti ei armasta leeklilled paika, kus keskpäevane päike halastamatult lõõmab ja kirkad õievärvid kiiresti pleegitab. Kõige meelsamini kasvavad ja õitsevad floksid hommiku- või õhtupäikeses.