Ove Musting: „Ka kõige pikemad ja keerukamad võttepäevad on talutöödest ikkagi gramm lõbusamad.“
„Glamuuri ja punast vaipa, mida tavaliselt ette kujutatakse, režissööri elus tegelikult ei ole. Meil on palju musta tööd,“ naerab Ove Musting, kes tänavusel EFTA galal pärjati parima režissööri tiitliga. Sesse õhtusse jagus punast vaipa pikkade meetrite kaupa. Üheks õhtuks. „Mulle tundub, et EFTA auhinnagala on paljudele, kes kaadri taga töötavad, karistuseks,“ lisab ta. „Seisad seal laval kümnete tuhandete televaatajate ees ja tunned, et pead midagi mõistlikku ütlema. Tegelikult aga tahaksid kuskil mujal olla. Kõik see pinge, mis on kaadri taga, on palju ägedam kui seista rahva ees ning mõelda, et sa midagi lolli ei ütleks.“
Tol padupidulikul galal, kui Ove tunnistati parimaks režissööriks, noppis mängufilm „Kalev“ parima filmi auhinna. Lisaks veel helilooja, meesnäitleja, helirežissööri ja kostüümikunstniku auhinnad. Uhke korje, ent see jääb ühe õhtu uhkuseks. „See on üksnes korraks,“ muigab Ove. „Ega keegi pärast mäleta, kes eelmisel või sel aastal auhinna sai. Seda ehk teatakse, et „Kalev“ nimetati parimaks filmiks, aga seda, millise filmi näitlejad või grimm said preemia, ei mäletata. Arvan, et EFTA auhindadega võiksid kaasas käia rahalised preemiad või kasvõi korralik restorani kõhutäis, et kunstnikel oleks sellest suurest glamuurist füüsiliselt kasu.“
Teisalt pole kaua aega näinud säherdust pilti, et kaks filmi – „Kalev“ ja „Melchior. Viirastus“ – nii tasavägiselt parimaks pressivad. Kas see režissöör Mustingule ka mingit pinget tekitas või mõjus säherdune mõõduvõtt kui mulluse lume tagasitulek? „Nii ja naa,“ poetab ta. „Inimene, kes ütleb, et talle tunnustust vaja ei ole, ilmselgelt valetab. Kui oled kuus-seitse aastat millegi kallal südamest vaeva näinud, siis on ju loomulikult tore, kui tunnustatakse. Teisalt – mida see parima mängufilmi tiitel annab? See unustatakse ju kohe ära. Olen erinevaid võistlussaateid teles nii palju teinud ja kõrvalt näinud, et see, kes võidab, on lõpuks nii ambivalentne. Alati võidab see, kes parajasti komisjonile meeldib, või see, kes parajasti ühiskonnas resoneerub. Võib-olla oleksid teisel ajal tulemused teistsugused.“