UUS SUUND: võimlata koolimajas saavad lapsed rahmeldada matemaatikatunnis

Asso Ladva, 4. detsember 2018

„Igast klassist saab kohe õue, väljapääsud on väga lihtsaks tehtud. Autoga treppi sõita ei saa. Need on kõige suuremad erinevused Tartu erakoolile ehitatava maja ja praeguste koolimajade vahel,“ ütleb Tartu ülikooli liikumislabori juhataja Merike Kull, kellel oli koos kolleegidega erakordne võimalus anda nõu uue koolimaja projekteerimisel.

Reedel nurgakivi saanud Tartu erakooli uut maja reklaamiti kui eripärast, kuhu ei ole planeeritud võimlat ega staadioni. See pani haridusest kaugemal seisvad inimesed pead vangutama või muigama, kuid liikumislabori juhi sõnul on asi naljast kaugel ja teaduslikult põhjendatud. „Uuringud näitavad, et vähene liikumine on meie lastele tõsine terviserisk – ainult veerand koolilastest liigub päeva jooksul piisavalt,“ ütleb Kull välja hirmutavad tõigad, mis said liikumislabori asutamise ajendiks. „Erakooli uue koolimaja iga nurk on läbi mõeldud, et lapsed saaksid koolipäeva jooksul peale vaimse pingutuse ka piisavalt kehalist koormust. See on märkimisväärne, et koolimaja planeerimist alustatakse sellest, kuidas panna lapsed ja ka õpetajad liikuma.“

Võimlata koolimaja

„Koolil ei ole traditsioonilist staadioni, aga seal on liikuma kutsuv koolihoov, kus lapsed saavad toimetada ka vabal ajal, näiteks enne või pärast koolipäeva,“ seletab Kull. „Staadioni asendava õueala planeerimisel arvestati eri vanusest ja soost lastega. Uuringud näitavad, et nooremad tahavad tavaliselt joosta ja turnida, aga vanemad midagi asjalikumat teha. Poistele meeldib palli mängida, nendele on palliplats eri mängude jaoks olemas, on ka lauatennis ja tänavareket. Tüdrukud eelistavad enamasti jalutada, nende tarvis on sillad ja künkad puude-põõsaste vahel.“

Majas on peale rohkete väljapääsude – mis muide on ka päästeametile väga meeltmööda – võimalus mängida pehme palliga reketimängu või korvpalli ning turnida ronimisseinal. Kooli fuajee saab kiiresti muuta tantsusaaliks, klasside mööbel tuleb lihtsalt teisaldatav, et teha ruumi kasvõi ringmängu mängimiseks. Projekteerijad hoiavad maja täpset sisu veel enda teada, kuid kindlasti tuleb kahe korruse vahele liutoru. „Selle nad lobisesid välja,“ muigab Kull.

Ta selgitab, et kõik uuendused lähtuvad riiklikul tasemel tehtavast muudatusest, kus kehaline kasvatus uueneb liikumisõpetuseks, mis pakub enam võimalusi selliste liikumisoskuste õpetamiseks, mida õpilane saab kasutada iseseisvalt, koolist vabal ajal, ning aladega, mis on noortepärased: parkuur, eri tantsustiilid, slackline ehk tasakaaluliin, tänavareket.

AJAVIIDE KOOLIUKSEL: Tartu Tamme kooli sissepääsu juurde kahe puu vahele on pingutatud slackline ehk tasakaaluliin. (Reigo Teervalt)

Lapsed kõndima

„Esimesel eskiisil laiutas kooli ukse ees suur parkimisplats,“ meenutab Kull esimest kohtumist projekteerijatega. „Lõpliku projekti järgi tuleb koolimajja jõudmiseks ikka jalgsi käia, autoga ukse ette ei saa. See on teadlik valik. Näiteks Norras on nii mitmelgi koolil laste liikumisharjumuse soodustamiseks ehitatud koolimajadele lähimad parklad kahe kilomeetri kaugusele.“

Kull illustreerib kõndima sundimist katsega, mida tegi maakool, kus koolibuss tõi lapsed hommikul koolimaja ette ja pärast tunde võttis samast jälle peale. Siis lepiti kokku, et koolibuss ei peatu mitte ukse ees, vaid mõnisada meetrit eemal. Lapsed said enne ja pärast koolipäeva kaaslastega kõndides väheke lobiseda. Asi päädis sellega, et autoga kooli toodud lapsed palusid end bussipeatusse viia, et koos teistega koolimajja jalutada.

„Tavaliselt on vahetundides jooksmine keelatud, aga tegelikult peaks lastele ütlema, kus nad siis saavad joosta, sest see on nende jaoks kõige loomulikum liikumisviis,“ kirjeldab Kull peamist muutust, mida „Liikuma kutsuv kool“ kaasa toob. „Varem olid paljudes koolides vahetunnis võimlad ja aulad suletud, nüüd on vastupidi. On pallimänguvahetunnid, tantsuvahetunnid, võimlates-aulates saab ka niisama ringi joosta ning üha enamates koolides on õuevahetunnid.“

„Eelmise õppeaasta jooksul oli meil ainult kolm päeva, kus lapsed ei käinud vahetunnis õues,“ ütleb Tartu Karlova kooli õppekorraldusjuht Annika Põlgast. „Esimesel ja teisel klassil on keset koolipäeva terve tund õues olemiseks, vanemad õpilased saavad õue pikematel vahetundidel.“

(Reigo Teervalt)

Ronimisseinad levisid kümnetesse koolidesse

Loomulikult käib asja juurde õige riietus ja jalatsite vahetus, kuid õpetajad on väga rahul, sõnab Põlgast. Värskes õhus ringi rahmeldanud lapsed on tunnis kukupaid ja õpetajad ei kujuta teistmoodi päevaplaani enam ettegi.

„Panime püsti ronimisseina, eriti ei reklaaminud, sest võib-olla tervisekaitse hakkab mingeid matte või kaitsmeid nõudma,“ kirjeldab Tartu Tamme kooli direktor Vallo Reimaa oma kogemust. „Aga uudis jõudis kohe Facebooki ja järgmisel nädalal hakkasid teised direktorid mulle helistama: kust said, palju maksis?“

Reimaa naljatab, et nüüd ei saa tervisekaitse enam midagi öelda, sest sellised ronimisseinad on tekkinud juba kümnetesse koolidesse: „Massi vastu ei saa.“

Palju sellest, mida liikumislabor välja pakub, on tegelikult väga hästi unustatud vana, tunnistab Kull. Vahetunnid õues, liikumismängud, poksikott ja pingpongilaud koridoris – kogu asi algab tema sõnul vähesest. Lisaks ideepank õpetajatele, et alati ei peaks jalgratast leiutama, vaid saaks väikseid nippe, kuidas panna lapsed sagima nii, et nad selle käigus ka midagi uut õpiksid. Kusjuures – kui mõte käima läheb, on õpetajad väga loovad, kuidas tuua liikumist juurde ka ainetundidesse, sealhulgas matemaatikatundi.

IDEE LOEB: Koolidirektor Vallo Reimaa ütleb, et alati ei ole palju raha vajagi, piisab heast ideest. (Reigo Teervalt)

Koolilaste abiga pannakse kõik liigutama

„Teadusuuringute järgi liigub päevas piisavalt ainult veerand koolilastest. Nii tuligi otsustada, kas jätkame uuringute tegemist, mis näitavad laste ebapiisavat füüsilist koormust, või võtame midagi ette,“ selgitab Tartu ülikooli liikumislabori juhataja Merike Kull, miks labor asutati. Koostöös kümne kooliga alustati riiklikult rahastatud projekti „Liikuma kutsuv kool“, millega on praeguseks ühinenud juba 40 kooli üle Eesti.

Kool on kodu kõrval väga oluline liikumise kujundaja, sest kõik lapsed käivad koolis ja viibivad seal suurema osa päevast. „Kui nad lastena ei harju liikuma, siis ei liigu nad ka täiskasvanutena,“ parafraseerib Kull ütlemist „Juku ei õpi ja Juhan ei tea“.

„Teadusuuringud tõestavad järjekindlalt, et kehaliselt aktiivne laps omandab teadmisi paremini,“ kordab Kull ammutuntud tõde. „Kui lapsed saavad ennast vahetunnis tühjaks möllata, on õpetajal järgmistes tundides ka lihtsam: laste keskendumisvõime on parem. Rüblikud ei muutu nii kiiresti rahutuks. Meie koolides on üha rohkem aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsi ning nende õppimist toetab see väga hästi.“

Merike Kull (Reigo Teervalt)

Labor vahendab ideid, kuidas koolilapsi liikuma panna, olgu selleks kooli tulek, vahetunnid, isegi ainetundides on võimalik õppida ennast liigutades. Kulli sõnul on hakanud koolid juba iseseisvalt toimetama, lihtsate asjade korraldamiseks pole tarvis projektiga ühineda ja need ei maksa ka palju. Samas pakub labor nii koolitusi, materjale kui ka võrgustiku tuge liikuvama koolipäeva kujundamiseks.

„Mul on allergia selliste projektide vastu, sest tavaliselt antakse raha ja on väga ranged reeglid,“ ütleb Tartu Tamme kooli direktor Vallo Reimaa, kes on algusest peale „Liikuma kutsuva kooli“ projektiga seotud. „Aga selles projektis on raha vähe, hoopis vahetati ideid, kogemusi ja pandi mõte liikuma. Kümne ühesuguse kooli asemel saime kümme täiesti erinevat kooli.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?