Vutiarmastus vs. vägivald – mõrvad hävitavad miljonilinna jalgpalliunelmat

Karl Juhkami, välismeedia põhjal, 29. jaanuar 2019

Jalgpall on elu. Eriti Ladina-Ameerikas, kus tihti tundub, et jõmpsikad sünnivad nahkkera jala külge seotuna. Aga üldjuhul tuleb vutilembust rahuldada olematutes või suisa kohutavates tingimustes.

Nii ka 1,3 miljoni elanikuga Ciudad Juareze linnas. Mehhiko suuruselt viies asum tituleeriti 2008. aastal maailma tapapealinnaks. 100 000 elaniku kohta mõrvati seal toona 130 inimest. Seal valitsesid narkokartellid, kuid kuna huvilisi on rohkem kui üks, meenutasid tänavad pigem sõjatandrit. Ja surm võis valitseda kõikjal. Juhuslik kuul võis tabada toidupoes, sõbranna sünnipäeval ning isegi laulatusel.

Korrakaitsjad Ciudad Juareze tänaval korda löömas. (Reuters/Scanpix)

Hämmastaval kombes nautis miljonilinn samal ajal ka oma suurimat edu jalgpalliväljakul. 2005. aastal loodud Indiose meeskond oli paari aastaga tõusnud kohalikku esiliigasse ning 2007. aastal tõmmati kodulinnapoisi Julio Daniel Friasega kübarast jänes välja.

Friase näol oli tegemist looduslapsega, kes jõudis ala juurde alles 20aastaselt. Oma teismeliseaastad veetis ta treeningute asemel noortekampades. „Mu esimene kokkupuude narkootikumidega oli umbes 14aastaselt ning see kestis kuni 17-18 eluaastani,” meenutab ta. “Vahet pole, kokaiin, marihuaana või lihtsalt tabletid.”

“Lapsena veetsin palju aega erinevate gängide juures. Kasvasin üles Alta Vista linnaosas, mis on Juareze üks hullemaid. See oligi mu igapäevaelu. Aga jumala abiga õnnestus mul sellest nõiaringist välja murda ning jalgpalli juurde jõuda.”

Julio Daniel Frias. (Twitter @DiarioPasala)

Niisiis 2007. aastal tõmbas Frias selga kodulinnasatsi Juareze särgi. Ning üheskoos saadeti korda pisike ime. Autsaiderina hooaega alustanud meeskond ületas kõiki ootusi ning pääses üleminekumängudele.

Samal ajal kui tänavatel käis sõda, kogunes play-off’i avamängule omasid toetama 28000 inimest. Ametivõimude hoiatust “mitte toast väljuda” eiranud inimesed said väärilise tasu, sest Indios võitis 1:0.

Nädal hiljem viigistati võõral väljakul 2:2, mis tagaski neile pääsu kõrgliigasse. Juarez juubeldas, sest esimest korda pärast 1992. aastast oli Mehhiko suuruselt viies linn taas meistrisarjas esindatud.

Kui meeskond tagasi kodulinna jõudis, tuli neid tänavatele tervitama tuhandeid inimesi. Teedel, kus igapäevaselt domineerisid relvad ning kuulid, võimutses tol päeval rõõm!

“Mõtlen siiamaani sellele päevale tagasi,” meenutab Frias. “See oli tõesti midagi erakordset. See oli unustamatu hetk. Meie fännid võimendasid emotsiooni veelgi. Meeskond aitas linna ühendada, see oli tol hetkel kriitiline.

Elanikel polnud toona mitte midagi muud teha kui Indiosele pöialt hoida. Meie mängupäeval polnud tänavatel mingit vägivalda, kuid kahjuks oli see vaid ajutine nähtus.”

Surmad saadavad Ciuda Juareze linna igal sammul. (Reuters/Scanpix)

Surmad haavasid meeskonda

Igapäevane vägivald tabas peagi ka Friast. Aasta pärast karjääri magusaimat hetke pidi ta matma oma venna. Surmad ei jätnud puutumata ka Indiose meeskonda tervikuna.

2009. aasta detsembris kaotas klubi U17 peatreener Pedro Picasso oma elu. Ta oli parasjagu endale uut mobiiltelefoni valimas, kui jäi risttule alla. Harukordne polnud ka juhtum, kui mõni mängija pidi õhtul bussiga trenni tulema. Hommikul lihtsalt varastati relvaähvardusel auto ära.

“Kambad olid lihtsalt tugevamad kui politsei – neil oli rohkem relvi, ning nad tapsid isegi politseinike. Neil oli rohkem võimu kui korrakaitsjatel ning loomulikult vohas linnas ka korruptsioon,” sõnas samuti korra neljarattalisest ilma jäänud Marco Vidal. “Paljud, keda siin ilmas enam pole, nagu ka meie treener, olid lihtsalt valel ajal vales kohas.”

Ametnikud järjekordset laipa Ciudad Juareze tänavatelt ära viimas. (Reuters/Scanpix)

Ühel hetkel jäi meeskond ilma ka oma kolmandast väravavahist, kui too pärast tapmisähvardusi päevapealt nelja tuule suunas ajama pani. “Nii lihtsalt asjad olidki. Mõnes mõttes sa lihtsalt harjud nende oludega. Õpid nendega elama,” selgitas Frias.

Kui Indiose hooaeg esiliigas oli olnud unelm, siis debüüthooaeg meistriliigas osutus suisa paradiisiks. Klubi jõudis kohe play-off’is nelja hulka. Aga aasta hiljem langeti põrmu – 27 mängu järjest võiduta olnud meeskond vajus liigasüsteemis tase madalamale.

Klubi toonane omanik Francisco Ibarra arvab, et kehvad esitused olid tingitud välistest teguritest. “Mõnelt mängijalt pressitakse siiamaani raha välja,” sõnas ta 2010. aastal. “Kuritegevus röövis selle linna ning mõjutab kõiki mängijaid.” Kaks aastat hiljem kadus Indios täielikult kaardilt. Põhjus finantsraskused.

Vutiarmastus jäi

See löök mõjus kohalikele muserdavalt, kuid suure vutiarmastuse najal loodi 2015. aastal juba järgmine meeskond FC Juarez. Ameerika kirjanik Robert Andews Powell võttis Juareze elanike vutiarmastuse raamatus “See armastus pole argpüksidele: Ciudad Juareze lunastus läbi jalgpalli” kokku järgnevalt:

“Indiose meeskond pidi igapäevaselt üle elama rohkem, kui keegi teine siin planeedil. Paralleelselt taktika paika panemisega tuli neil muretseda ka igapäevase vägivalla pärast. Oli ju tavaline, kui päevas räägiti uudistes 10 inimese surmast.”

Tänavalahingute näide – maha põletatakse ka masinaid. (Reuters/Scanpix)

Uus klubi on praeguseks taas esiliigasse tõusnud ning nende kogumängudel näeb keskmiselt 9000 inimest. See number muutub aga veelgi muljetavaldavamaks, kui arvestada taas vohama hakanud kuritegevust.

Kui klubi loomishetkel oli vägivald linnas raugenud – “kõigest” 38 mõrva 100 000 elaniku kohta, mis andis tapapealinnade edetabelis 37. koha – siis praeguseks on see arv taas kolmekordistunud. Tapmised lihtsalt saadavad Juarezt.

FC Juareze fännirühmituse eestvedaja Tomas Aguero sõnul aga tuleb lihtsalt oma klubi toetada: „Siin toimub palju mõrvu ning on palju surnukehasid, kuid mis iganes ka igapäevaselt ei juhtu, siis mängupäeval unustad selle ning põgened argipäevast. Reaalsus kestab siis 90 minutit. Jalgpall ja mu kaasfännid teevad mind rõõmsaks ning annavad elule eesmärgi.”

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?