GALERII | Priit Võigemast: Ugala muusikali "Once" esietendus pani jala värisema

Aigi Viira, 29. jaanuar 2019

„Ma ei ole kunagi suur esietenduste fänn olnud ja esietenduste põhjal pole ma osanud ühegi lavastuse kohta midagi arvata, poetab näitleja Priit Võigemast (38) Ugala teatri muusikali „Once” avaõhtul. „Lavastus ärkab kõige varem ellu pärast kümnendat mängukorda. Esietendus, see on kõige rohkem lihtsalt show. Selle muusikalavastuse tarvis rahmeldas Ugala trupp tööd teha kolm kuud, kokku oli proove lausa 104. See on enneolematult pikk prooviperiood.

„Selle tüki puhul poleks vähema ajaga hakkama saanud, sest pillimänguga lihtsalt on vaja teatud arv repetatsioone läbi teha, et ennast kindlana tunda,“ kinnitab ta. „Esietenduse puhul hakkas jalg ikkagi pisut värisema, aga publik oli väga heatahtlik ja naeruhimuline.“

Tõsi, naerupahvakuid kostis etenduse aegu saalist ohtralt ja seda ei juhtu iga päev. „Eriti veel siis, kui teed proove tühja saali, kust ei tule mingeid reaktsioone,“ muigab Priit. „Lavastaja oli ju meie jutte kuulnud juba sada korda, teda enam naerma ei aja!“

Mis puudutab aga tõika, et kogenud näitleja Võigemastil muusikalavastuse pearollis kerget põlvevärinat kogeda tuli, siis selles pole midagi traagilist või enneolematut. Muusikalilaval pole ta pikka aega üles astunud ning praegune lavalugu ootab näitlejailt klassikalisest muusikalist midagi enamat kui üksnes laulunumbreid. See „midagi enamat“ on ka põhjus, miks Priit kutse „Once“ casting'ule vastu võttis. „“Once“ ei ole tavapärane muusikal, vaid pigem draamatükk muusikaga ja pigem folkmuusikaga – see intrigeeris,“ lausub ta. „Pluss see lisaväärtus, et on vaja ise pilli mängida. Laval pole säärast võimalust mul olnud.“ Kröömikese võrra on Viljandisse minek seotud ka kerge nostalgiaga, sest tegu on tema esimese koduteatriga pärast lavakooli lõpetamist. „Aga puhtalt nostalgiast ei hakkas ma kuskile minema!“

BÄND HOOS: Kõik lavalolijad mängivad pille mis mühiseb, sündinud on tõeline bänd. Koos Laura Kallega (Vasakult esimene, klaveril) jämmivad laval Margus Vaher, Tarvo Vridolin, Martin Mill, Andre Maaker, Jaanus Mehikas, Marion Mitt, Mihkel Kuusk ja Karl Kena. Tšelloga vehkiva Mehika taga on peidus viiuldaja Sänni Noormets. (Maris Savik / Ugala)

„Ma teadsin, kus on klahvid!“

Kui Priit sai laval oma suureks rõõmuks kitarri mängida, siis pilliõnne jagus kogu trupile. Nüüd visatakse teatrikaja peal nalja, et tegu on tõelise bändiga, sest pärast proovide lõppu ei tahtnud näitlejad sugugi pille käest panna, vaid jämmisid oma rõõmuks edasi. „Suurepärane, lihtsalt imetore!“ õhkab näitleja Laura Kalle (29), kel mängida vastse lavaloo naispeaosa. Vähe sellest, et Laura on üks teksti tõlkijaist, värskendas ta pika prooviperioodi käigus oma algteadmisi klaverimängus. „Väljakutse klaverit harjutada ongi ju imetore! Eks näitlejatöö üks imelisi omadusi olegi see, et on võimalus puudutada muid alasid. Ma olen keskkooli ajal õppinud klaverit ühe aasta, nii et ma teadsin, kus on klahvid ja mis noot nende alt tuleb. Muusika ei olnud mulle ka enne proove võõras, aga ma ei olnud instrumentalist.“

Kolme kuu jooksul sai Laura klaveriga sinasõbraks. „Minu sinasõprus klaveriga algas juba enne proove,“ naeratab ta. „Klaver ütles mulle: „Võta mind!“ ja mina ütlesin talle: „Jah, ma võtan!““

„Armastasin seda muusikat juba põhikoolis!“

Kui film „Once” aastal 2007 välja tuli, oli Laura kooliõpilane. „Armastasin seda muusikat juba põhikoolis,“ lausub ta. „Kõndisin niimoodi ringi, et CDmängijas oli filmi soundtrack'i plaat ja kuulasin seda ohjeldamatult.“ Üle kümne aasta hiljem, kui Laura kinnitati koduteatris „Once’i“ rollile, võttis see ta sõnatuks. Vähemalt korraks. „See oli lihtsalt uskumatu ja suur õnn,“ ütleb ta. „Ehkki lugu on tegelikult lihtne, muudab selle tugevaks see, et kõik on kogu aeg laval ja mängivad ise pille. Terve trupp hoiab lugu üleval õhus.“

Et keegi trupist etenduse aegu korrakski lavalt ära ei pääse, pole sugugi tavapärane. Jääb ära võimalus kahe stseeni vahel lonks kohvi rüübata või niisama jalga puhata. „See on tegelikult imetore, kui kõik näitlejad tunnevad end terve etenduse aja igal hetkel kasulikuna,“ sõnab Laura. „Igaühe panus ses loos on märkmisväärne, sest lugusid, kus igaüks mängib pilli, on nii palju. Kõik peavadki kogu aeg laval olema ja annavadki vajalikku surakat.“

***

Tõnis Mägi: "See lugu kohati täitsa puudutas mind ja seda ei juhtu väga tihti."

„See oli hämmastav lugu, mis mulle õudselt meeldis,“ tõdeb muusik Tõnis Mägi (70) pärast lavastuse „Once“ esietendust ning tunnistab, et säärases muusikalavastuses mängiks ta ka ise heal meelel kaasa. „Mulle meeldib see, et 12 inimest on laval, hingavad ühiselt ja teevad ühtselt ühte asja. See on nii vägev: mängida pilli väga hästi, laulda hästi ja mängida hästi. Ma pean tunnistama, et ma ei tea filmist „Once“ mitte midagi ega ka sellest põhiloost „Falling Slowly“. See on normaalne lugu, ei midagi erilist, päriselt ka. Kõige rohkem hämmastab mind, et justkui see stoori pole midagi erilist, see on lihtne ja mittemidagiütlev lugu. Need laulud pole midagi nii üle mõistuse kihvtid – meil Eestis kirjutavad Rein Rannap ja Vaiko Eplik umbes analoogilisi laule. Aga kogu see lavastus kokku on välja kukkunud kuidagi jube äge! Siin äkitselt sai see kõik eriliseks oma lihtsuse ja koos rõõmu tundmisega. Arvan, et selliseid lavalugusid, kus ei originaalitseta, on praegu vaja. See naiivne ja südamlik lugu kohati mind täitsa puudutas ja seda ei juhtu väga tihti.“

Tõnis Mägi. (Aldo Luud)

Tõnis lisab, et tuli paljuski esietendusele Priit Võigemasti pärast: „Ta on mulle alati meeldinud, nii kui ta teatrisse tuli. Võigemast on muidugi kihvt, aga kõik see kokku on väga kihvt, heligi on hea! „Once“ on metsikult lihtne, aga kui seda hakataks väga tõsiselt mängima ja laulma, siis see variseks kokku. Võigemast ja teised küll laulavad, aga see kõik on natuke habras ja natuke sentimentaalne. Et praegu on ümberringi olnud väga palju kisa ja lärmi, siis „Once“ mõjub jube värskelt. Mulle meeldis ja ma vaataksin seda tõesti teist korda veel.“

***

Valter Soosalu: „See on üks kvaliteetsemaid muusikaliproduktsioone, mida olen näinud Eestis."

„Väga hästi tehtud lavastus, sel asjal on algusest lõpuni hea kvaliteedi märk,“ kiidab muusik Valter Soosalu (26) Ugala teatri vastset muusikali „Once“.

Valter Soosalu. (Erki Pärnaku)

„Mulle väga meeldis see, et asi oli helitehniliselt kõlama pandud hästi ja kokku sai väga orgaaniline pilt. Arvan, et see on üks kvaliteetsemaid muusikaliproduktsioone, mida olen näinud Eestis. Muusikaliselt oli see materjal minu jaoks liiga ilus lihtsalt ning seal ei juhtunud liiga palju. Kõik need on natuke sellised kitarri saatel muretsemise laulud, aga ilusad . Usun aga, et sellel muusikalil on väga palju publikut, kellele see just meeldib.“

***

Muusikal "Once"

Enda Walshi, Glen Hansardi ja Markéta Irglová kaheksa Tony auhinnaga pärjatud muusikal „Once“, mille peaosades on Laura Kalle ja Priit Võigemast, on isemoodi lugu üksindusest, kirest ja lootustest, aga eelkõige räägib see armastusest muusika vastu.

LIHTNE NAGU LAUL: „Once“ räägib lihtsa, isegi naiivse loo armastusest Dublini luhtunud laulukirjutaja (Priit Võigemast) ja tšehhi immigrandi (Laura Kalle) vahel, kuid kahjuks pole sel armastusel määratud õide puhkeda. (Maris Savik / Ugala)

John Carney mängufilmil põhineva muusikali „Once“ („Ükskord“) libreto autor, tuntud iiri näitekirjanik Enda Walsh tunnistas, et kuna see film on üsnagi täiuslik – lugu armastusest, mis ei jõua õide puhkeda, armastusest Dublini laulukirjutaja ja tšehhi immigrandi vahel – siis tundus talle alguses, et filmi suhtes oleks olnud õiglane vaid üks: et see rahule jäetaks. „Et muusikal tööle saada, pidi see olema samasugune – süda avali. Lihtsuse saab filmis kergesti kätte, aga kui niisugune habras asi lavale panna, tuleb talle lihased kasvatada, et ta tuhandepealise publiku ees ellu ärkaks ja nendega kõneleks. Koosseis kasvas kahe pealt kaheteistkümne peale, põhiliini ümber keris väiksemaid lugusid, viiepäevane ajatelg muutis kogu loo tundlikumaks ja põgusamaks, tekkis mingisugune arusaamatusi täis ebakindel keel, isegi veidi komöödiat. Tundus, et see lugu räägib inimestest, kes leiavad oma hääle. Lõpuks ei olegi see nagu muusikal – pigem nagu lauludega näidend,” kirjeldas ta loomeprotsessi.

Ugalas tõi muusikali lavale Taago Tubin, muusikajuhid on Peeter Konovalov ja Andre Maaker. Loo lavaversioonis sünnib kogu muusika sünnib elavas ettekandes näitlejate endi poolt. Nii mõnelgi näitlejal tuleb laval mängida suisa kolme-nelja erinevat instrumenti. Lisaks Priit Võigemastile ja Laura Kallele on laval Tarvo Vridolin, Jaanus Mehikas, Maarja Mitt, Sänni Noormets, Margus Vaher, Terje Pennie või Garmen Tabor, Mihkel Kuusk, Karl Kena, Martin Mill, Andre Maaker, Eliisabet Kena või Sonja Aardam. Lavastuse kunstnik on Liisa Soolepp, liikumise seadis Raido Mägi ning valguskujunduse lõid Villu Konrad ja Laura Maria Mäits

Kevadhooajal saab muusikali „Once“ näha nii Viljandis, Tallinnas kui ka Tartus.

Allikas: teater Ugala

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?