Kristina Kallas | Mida me "sellega" siis ikkagi teeme?

Kristina Kallas, Eesti 200 esimees, 29. jaanuar 2019

Mida tahtis Eesti 200 öelda oma plakatitega, mis saatsid eestlased ja venelased bussipeatuse eraldi osadesse? Seda, et loopides loosungitega nagu „õiglane riik kõigile“, „parem tulevik“ või „igaüks loeb“, peame ka päriselt ja ausalt ütlema, milline on parema tulevikuga õiglane riik, kus igaüks loeb.

Kas jätkame samamoodi nagu seni, kus eestlased ja venelased käivad eraldi koolides, elavad eraldi linnaosades, töötavad eraldi töökollektiivides ja vaatavad eri telekanaleid? Parema tulevikuga õiglast riigi, kus igaüks loeb, me sellise reaalsuse edasi kestmisega ei ehita.

Muidugi on meil lõimumises positiivseid märke. Venekeelsed noored valdavad märgatavalt paremini eesti keelt ja usaldavad Eesti riiki rohkem kui nende vanemate põlvkond. Erinevalt oma vanematest ei nimeta nad Venemaad oma teiseks kodumaaks.

Vaesus ähvardab konfliktiga

Venekeelsetel noortel läheb hästi võrreldes nende vanematega, kuid ei lähe sama hästi võrreldes nende eestlastest eakaaslastega. Selles seisnebki Eesti ühiskonna lõhe, mis teeb meid ühiskonna ja riigina nõrgaks ja haavatavaks.

Eestivenelaste sissetulekud on eestlaste omadest madalamad, eestivenelaste hulgas töötab juhtidena 6%, oskus- ja lihttöölistena 48%, samas kui eestlaste hulgas on juhte 14% ning oskus- ja lihttöölisi 32%.

Eestivenelaste hulgas on ka suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal suurem. Kui vaesuse ja etnilise kuuluvuse piirid kattuvad, on tegu probleemiga, mis võib väga kiiresti üle kasvada ühiskondlikuks etniliseks konfliktiks.

Pooltel eestivenelastest on ikka veel passiivsel tasemel eesti keele oskus ja 15% ei valda eesti keelt üldse. Eelmisel aastal tehtud analüüsi järgi on Eestis ligikaudu 133 000–176 000 muukeelset inimest, kes sooviks või vajaks eesti keele õpet, samas kui riik suudab praegu pakkuda ligikaudu 6000 tasuta eesti keele õppekohta aastas.

Teame, et erinevused on ka kultuuri ja info tarbimise harjumustes, ajaloosündmuste ja ka tänapäeva geopoliitilise reaalsuse tõlgendamises. Kui ka uus, iseseisvas Eestis üles kasvanud eestivenelaste põlvkond kogeb seda, et nende võimalused võrreldes eestlastega on halvemad riigis, mida nad peavad oma kodumaaks, siis on meil tegu tõsise probleemiga. See ei pruugi olla igapäevases inimestevahelises suhtluses silmaga nähtav, sest see toimub reeglina sõpruskonna või kolleegide vahel argipäevastel teemadel. Kuid rahulolematus oma olukorraga võib muutuda mingil ettearvamatul momendil ühiskondlikuks konfliktiks palju laiemal skaalal, mida Eesti on omal nahal ka juba kogenud.

See lõhe eestlaste ja eestivenelaste elu reaalsuste vahel, eriti noorema põlvkonna puhul, on Eesti üks olulisemaid väljakutseid. See on majanduslik ja kultuuriline küsimus, aga see on ka Eesti riikliku julgeoleku küsimus. Muidu nii edumeelse ja väga hästi hakkamasaava Eesti eduloos on etnilise lõhe küsimus nagu elevant toanurgas – kõik teavad, et probleem on suur ja Eestile oluline, kuid probleemi lahendamisega tahavad tegelda vähesed ja veel vähem on neid, kes tahavad sellest otse ja ausalt rääkida.

Ükski nendest murekohtadest ei ole otseselt kellegi süü või Eesti riigi tekitatud. Need tulenevad nõukogude ajast päritud ühiskonnakorraldusest, mida me ei ole suutnud 30 aasta jooksul radikaalselt muuta.

Nõukogude ajal loodud eraldi lasteaiad, koolid, elurajoonid ja kultuurimajad sisserännanute jaoks on senini olemas ja loovad struktuurset eraldatust ja lõhet. Selle struktuurse korraldatuse ümbertegemine on pikk ja ebamugav protsess, sest eeldab mõlema poole välja tulemist omakeelsest ja -kultuurilisest mugavustsoonist.

1.septembril ühte kooli

Poliitikud ei ole kolme kümnendi jooksul julgelt seda muutuste protsessi juhtinud, vaid on pigem seda eraldatust ära kasutanud oma valijaskonna mobiliseerimiseks teiste vastu. On ka poliitilisi jõude, kes püüavad inimesi veenda selles, et lõimumise probleemi on võimalik olematuks teha, kui me vaid saaksime tagasi minna nõukogude-eelsesse aega ja eestivenelased olematuks muuta. Meie, Eesti 200 jaoks on rahvuslikul pinnal eksisteeriva Eesti ühiskonna lõhestatuse lahendamine üks olulisemaid ülesandeid, mille ületamiseks tuleb lähemal ajal tõsised sammud ette võtta.    

Mida tuleks siis teha? Lõhe, mida eespool kirjeldasin, algab varajasest lapsepõlvest alates lahku kasvamisest – eraldi lasteaiast, koolist, sõpruskonnast, töökollektiivist, perekonnast, sugulaste ringist ja siis omakorda järgmise põlvkonna eraldi lasteaiast, koolist jne.

Küsimus ei ole selles, kuidas venekeelne kool muuta eestikeelseks, sest lahku kasvamise probleemi see ei lahenda ja eesti keele oskust eestlastega võrdsele tasemele ei vii.

On aeg kokku leppida selles, et me ei tee enam lasteaedu ja koole eraldi eestikeelseteks ja venekeelseteks, vaid meil on ühine Eesti lasteaed ja Eesti kool. Kõik lapsed lähevad 1. septembril ühte kooli aktusele, tähistavad 24. veebruaril Eesti sünnipäeva koos, võistlevad kõik koos oma kooli korvpallivõistkonnas ja üleriigilistel olümpiaadidel.

Pühendame oma lasteaiad ja koolid võrdselt kõigile Eestimaa lastele.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?