Rinnavähendusoperatsiooni teinud naine: „Minu juures nähti ainult tisse. Mind alandati ja mõnitati.”

Sirje Maasikamäe, 29. jaanuar 2019

Rindu vähendava lõikuse teinud Tiiu on sel teemal väga tundlik. Ta ärritub siiamaani, meenutades kannatusi hiigelsuurte tissidega: „See oli eluaegne alandamine, piin.“ Kuid tal on raske tagasi hoida rõõmu uute, kolm ja pool kilo kergemate rindade üle: „Olen väga-väga rahul!“

Võib-olla neil, kes on kogunud tuhandeid eurosid, et panna endale kopsakam partii, või on saanud rinnasuurendusopi lausa mehelt kingituseks, on raske mõista, et suured rinnad võivad olla täielik needus. Kust leida sobiv rinnahoidja – see on kõige väiksem mure.

50. aastates Tiiu rinnad on olnud kogu elu keha proportsioonidest silmatorkavalt väljas – juba noorest saati oli tal sale piht ja hiigelsuured rinnad, mis vanemaks saades paisusid veelgi. 85–90sentimeetrise rinnaümbermõõdu juures oli tema rinnakorv J või K. Teatavasti on Eesti naiste korv pigem A või B. Üritage ette kujutada...

Kuid ei selja- ega peavalud olnud põhilised, mis teda häiris. „Ütlen nii – see oli eluaegne alandamine!“ peaaegu et prahvatab naine. „Lapsest saadik. Kõigile jäid need ette – vaata, missugused su tissid on, vaata, missugune sa ise oled.“

Tiiu oleks üle elanud kõik füüsilised kannatused, aga tal oli raske taluda mõnitamist. „See oli ehtne ahistamine!“

Isegi nüüd, aastakümneid hiljem, on Tiiul selgelt meeles käik toonase jaoskonnaarsti juurde, kus ta tundis esimest korda alandust.  „Ma olin veel laps ja arst arutles medõega, et vaata, kus on tissid! Isegi minu lapsel pole selliseid tisse. Seisin nagu lumme kusnud kass.“

Koolis olid tissid hea põhjus, et kiusata. Kõige õudsemad olid muidugi kehalise kasvatuse tunnid, kus oli raske joosta ja hüpata nii, et midagi kuskilt välja ei vupsaks. Tiiu ei julgenud riidest lahti võtta ja koos teistega pesema minna. Õpetajaga läks ta selle pärast riidu.

Ka täiskasvanuks saades ei tundnud ta end mingi sekspommina, kaugel sellest! „ Ei, ei! Ma ei julgenud meestega suhelda. Tundsin end alaväärsena. Ma ei julgenud väljas käia. Kõik nägid minu juures ainult tisse,“ meenutab Tiiu.

Ta on praegugi silmanähtavalt ärritunud, kui kirjeldab elu enne rinnalõikust. „See on olnud eluaegne piin, emotsionaalne piin. Ma ei saanud joosta ega aeroobikat teha, ei saanud seltskonnas olla. Need häirisid mind kogu aeg.“ Ta tundis, et ta ei saa teha seda, mida teised noored.

Naisele teeb siiani valu, et isegi lähedased ei mõistnud teda, ka vend aasis tisside üle. „Kord ma ütlesin, et mina sinu pükste sisse ei vahi. Küll siis solvus! Pärast seda pani suu kinni.“

Kinnisidee operatsioonist

„Nutsin, kogusin pinget endasse,“ kirjeldab naine oma üleelamisi. „Ja kui kõik koguneb, siis ükskord see pall ka plahvatab. Ja kes selle kõik endale kaela sai – vaene poeg muidugi.“ Aga just poeg leidis ema murele õige lahenduse.

Viimasel kümnel aastal sai rinnavähendusoperatsioon Tiiule peaaegu et kinnisideeks. „Aga kuhu sa oskad pöörduda? Otsisin tasulisi kohti,“ mõtiskleb naine. Tal oli valmis vaadatud, et vajab umbes 3700 eurot, aga operatsioon jäi tegemata, sest sellist summat tal võtta polnud.

Kui möödunud aastaks oli raha koos, hakkas Tiiu operatsioonivõimalusi tõsisemalt uurima. „Tundsin, et ma ei suuda enam!“ Kui ta mainis pojale oma plaani, ütles too: „Ema, seda saab ju haigekassa kulul ka teha.“

Edasi arenesid asjad kiiresti. Perearst soovitas Tiiul minna rinnakabinetti, kus algul vaatas ta üle õde, kes suunas naistearsti juurde. Nii naistearst kui ka kirurg leidsid, et pole kahtlustki – Tiiu vajab rinnavähendusoperatsiooni. Operatsiooni kulud kattis haigekassa.

Tagantjärele ei saa naine aru, miks perearst ei võinud talle varem vihjata sellisest võimalusest. „Käisin tema juures küll kaela-, küll peavaludega. Kui ma poole sõnaga mainisin, et tahaksin teha rinnavähendusoppi, siis ta soovitas kohe pöörduda rinnakabinetti ja lubas igati toetada.“

Tiiu kiidab arstide delikaatsust ja tuge enne operatsiooni. Häbi rindade pärast oli tal nii veres, et ta oli paanikas isegi selle pärast, et peab end arstide ees paljaks võtma. Alandustunne istus nii tugevalt sees. „Ei uuritud-puuritud ega küsitud liiga palju. Nad nägid ise, et ma olin emotsionaalselt... noh, niimoodi.“

Pärast operatsiooni

„Ma olin nii õnnelik!“ kirjeldab ta oma tundeid pärast oppi, mis kestis 3,5 tundi ja kust ta lahkus 3,5 kilo jagu kergemate rindadega. „See on sama raskus, kui palju kaalus mu poeg sündides,“ võrdleb Tiiu. „Kas kujutate ette seda koormust! Kõik see oli mu õlgade peal. Kaua te jaksate kanda vastsündinut kogu aeg süles? Ööd ja päevad, korrakski maha panemata. Mida ütlevad selle peale kaelasooned, mida ütleb lihaskond? Noh... See ongi see,“ ohkab ta.

Tegelikult sai Tiiu alles tagantjärele tõeliselt aimu, kuivõrd mõjutasid rinnad ka tervist. Peavalud, pinges keha. Naine arvas, et küllap on see vanusest.... Ka massöör kinnitab, et nüüd on keha hoopis teine – pehmem ja vabam.

Tiiu kannab nüüd kaks numbrit väiksemaid riideid. Enne sai ta rõivaid valida selle järgi, mis läks rinnust kinni. Kõik kleidid istusid poes valesti – kui rinnad mahtusid sisse, lotendas puusadest. Ükskõik, mida ta selga pani, suurte tisside tõttu paistis ta paks ja tädilik. „Ma saan praegu osta hoopis teistsuguseid riideid!“ on Tiiu puhtnaiselikult õnnelik.

„Ma olen väga-väga rahul! See oli kõige õnnelikum asi, mida ma üldse teha sain,“ ei jõua ta operatsiooni ära kiita.

Vahel on tal tunne, et tahaks mõnele suurerinnalisele ligi astuda ja öelda: „Ära vaevle. Mine käi operatsioonil ja tee oma elu lihtsamaks! Sa ei kahetse!“

Piinlemine suurte rindade pärast on jätnud naise ellu sügava jälje, ka suhetes meestega. Kas nüüd võiks 15 aastat üksi elanud naisel alata uus elu, uus suhe? Tiiu arvab, et siiski mitte. „Olen olnud pikalt lahus ja elanud üksinda. Ma ei oskakski enam kellegagi koos elada.“

Millal on vaja rinnavähendusoperatsiooni?

 „Konkreetne meditsiiniline põhjus võib olla näiteks seljavalud – liiga suured ja rasked rinnad tõmbavad naist ettepoole ja seljalihased jällegi üritavad saavutada tasakaalu,“ selgitab naistearst Lee Padrik. „Kujuneb pidev lihaste pinge ja sellest tekivad probleemid.“ Naistearsti sõnul on oluline ka psüühiline seisund. „Näiteks koolis narrimine võib olla psüühikale väga tugeva negatiivse toimega. Kui inimene ei saa sellest üle ka täiskasvanueas, siis võib olla õigustatud rindu vähendav operatsioon.“

„Kui naine tahab teha rindade suuruse korrektsiooni ilu pärast, siis haigekassa seda ei toeta,“ mainib naistearst Andrei Sõritsa. „Kui suurte rindadega kaasnevad terviseprobleemid – seljavalud või valud rindades, raskendatud hingamine, depressioon jm, siis on meditsiiniline näidustus selleks operatsiooniks ja patsient saab lõikuse teha haigekassa hinnakirja alusel.“

Operatsioonivajaduse otsustab arst

 „Kui inimesel on haigekassa ravikindlustus ja arst otsustab, et tal on vaja rinnavähendusoperatsiooni, siis maksab haigekassa arve,“ ütleb haigekassa avalike suhete ja tervise edenduse osakonna juhataja Evelin Trink.

 „Tervishoiuteenuste loetelus on rinnanäärme vähendamise reduktsiooniplastika. Sellel teenusel ei ole eraldi rakendustingimusi ehk kirurgilise sekkumise vajalikkuse ja meditsiinilise näidustuse üle otsustab vastava eriala arst. Täpsemaid näidustusi, kellele ja millal rinnanäärme vähendamise operatsioon vajalik on, oskavadki öelda kirurgid ja naistearstid.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?