SEISUKOHT | Tim Bluz: kuidas tohib häbistada õpetajaid palgatõusu nõudmise pärast? Jätkem see orjameelsus ajalukku!

Rita Rätsepa intervjuu Vikerraadios pakkus palju mõteainet. Näitlejanna paljastas, et õpetajate „raha nõudmine“ tekitab mulje, justkui nad ei väärtustaks oma ametit. „Kui fookus on ainult raha peal, siis hakkavad tööle natuke madalamad instinktid. Tuleb väärtustada ametit kui sellist,“ sõnas Rätsepp. Miks aga jutt rahast võrdsustatakse automaatselt kasuahnusega, on mul tõesti raske aru saada.

Retoorika stiilis „rahast pigem ei räägita“ on täiesti ekslik, selline orjameelsus oleks tulnud ammu ajalukku jätta. Mina küll ei näe midagi halba ega „madalat“ inimese soovis saada omandatud hariduse, töö (mis muutub tegelikult elustiiliks) ja pingutuse eest õiglast tasu. Tasu, mis võimaldaks tänapäevastes majandustingimustes pidevalt tõusvate hindade juures kas või rahuldavat elutaset säilitada. Üks minu õpetajatest sai hiljuti tänuks 40aastase staaži eest kenasti kujundatud diplomi ja Kalevi šokolaadi. Ta armastab oma tööd küll, kuid millist rahuldust peaks talle pakkuma pähklitega piimašokolaad, kui elektriarve detsembris postkasti jõuab?

Fakt, et inimesed üsna delikaatsel viisil palka juurde küsivad, ei pruugi tähendada, et nad oma ametist ei hooli ega väärtusta seda – pigem seda, et enam vaikida ei saa. Keegi ei nõua luksust (kuigi ka see poleks häbiväärne). Miks peab täiskohaga pedagoog, kes on oma elu õpetamisele pühendanud, öösiti Bolti kullerina lisaraha teenima, et oma perekonda toita? Minagi tean selliseid.