Navitrolla: „Soovin anda oma keha arstinolgikestele lõikuda, et nad selle ikka hästi selgeks saaksid.“

Arstiteadusele annetatud surnukeha peal teevad tulevased tohtrid oma esimesed skalpellilõiked. Esmalt võetakse ära nahk, siis prepareeritakse kõik see, mis naha alt nähtavale tuli, ning sellest saab anatoomiaõppe eksponaat.

Minu ettekujutus lahanguruumist on kujunenud nähtud krimisarjade põhjal – see on kole, kõle, vastiku külma valgusega ruum, mille ühes seinas on suured kolisevad sahtlid surnukehadega ja kus kogu aeg hõljub imal hais. Sellepärast olen Tartu ülikooli Biomeedikumi lahangusaali uksest sisse astudes meeldivalt üllatunud – see on meeldivalt avar valge ruum. Seinu katavad vitriinid klaaspurkidega, kus lahuses südamed, maksad ja neerud, ning ühel riiulil on rivis väikesed luukerekesed – loote skeletid alates teisest elukuust. Poleks arvanudki, et juba kaheksanädalasel lootel on näha luustiku alged.

Ja ei mingisugust haisu, õhk on täiesti värske. Tartu ülikooli inimese anatoomia kaasprofessor Kersti Kokk täpsustab, et ruum on olnud terve pika suvevaheaja tühi, sestap on see jõudnud tuulduda. Aga kuna ventilatsioon on hea, siis suuremat lõhna ei teki ka siis, kui lahangusaal on aktiivses kasutuses.