Silmitsi väärtuskriisiga: „Mu elus oli kõik olemas, kõik oli paigas, aga hing ihkas midagi muud.“

Kui tunned, et oled rahutu ja oma eluga rahulolematu, sul on justkui kõik olemas, aga hing ihkab midagi muud, lisaks vaevavad sind krooniline väsimus ja unehäired, võib tegemist olla väärtuskriisiga. Nii nagu iga teine kriis, toob ka see endaga kaasa muutused, mis võivad olla valulikud ja hirmutavad. See, mis enam edasi ei vii, jääb maha ja teeb koha uuele.

Väärtuskriis võib tabada nii naisi kui ka mehi. Enamasti 40. eluaastates, aga ka veidi varem või hiljem. Sugugi mitte kõik inimesed ei koge oma elus sellist kriisi. Need aga, kellele see osaks langeb, saavad võimaluse ennast paremini tundma õppida, usaldada ja kuulata, mõned ka lapsepõlvetraumadele otsa vaadata ning elus uus lehekülg keerata. See teekond ei pruugi olla kerge, aga on seda väärt, nagu näitavad kahe naise kogemuslood.

Anne Keldremaa seisis väärtuskriisiga silmitsi paar aastat tagasi. Õigemini ristas piike. Vastuseis oli üsna tormiline, ehmatav ja vaevaline, sest teda tabas väärtuskriis kui piksenool ja tal polnud aimugi, mis temaga toimub. „Prantsuse renessansi üks märgilisemaid filosoofe Michel de Montaigne on öelnud: „Enesetunnetus on eneseteostuse tähtsaim eeltingimus. Et tunda rõõmu, peame purustama ahelad, mis seovad meid välise maailma külge.“ Nende sõnadega oleks vast paslik alustada oma teekonna kirjeldamist – teekonda päris endani,“ ütleb Anne. Pärast oma läbielamisi teab ta, et esmaseks märgiks algavast väärtuskriisist on sisemine rahutus ja rahulolematus, mis kasvab päev-päevalt üle vihaks kõigi ja kõige vastu. Sellise vaimse ja emotsionaalse virvarri keskelt leidis ta toona end ka ise – kogu senine elu tundus justkui tühine ja teiste ära rikutud. „Elimineerisin ennast sõpradest ja eks nad hakkasid ise ka eemale hoidma, kui ikka kogu aeg kuulsid ainult minust purskuvat negatiivsust.“