JUHTKIRI | Poisikeste igihaljad rõõmud

Tallinna poisikesed on (taas)avastanud uued rõõmud: sõita punktist A punkti B trammide tagapuhvril (ametlikus keeles haakeseadmel), mõned uljamad on isegi trammide katustele roninud. Vähe sellest, ka trammide sees kiputakse üht-teist omasoodu kruttima-reguleerima ning varastatakse tulekustuteid, mis siis meelelahutuseks kuskil avalikus kohas tühjaks lastakse, nii et tossupilv käib üle pea. Trammide õuntega loopimine on veel kõige süütum tegevus.

Trammijuhtidel võtab see närvid läbi. „Siis läksid võtsid kratist kinni ja sakutasid vähe, aga nüüd proovi midagi teha! Elu eest varjavad oma nägu ja näitavad sulle keskmist sõrme,“ võrdleb üks neist varasemaid aegu tänapäevaga Õhtulehes. Ka linna- ja transpordijuhid on poisikeste tegevus ärevile ajanud.

Kuidas nad selle peale üldse tulnud on? Raske öelda, aga juba Mihhail Bulgakov on „Meistris ja Margaritas“ kirjeldanud, kuidas kass Peemot sõitis oma sihtkohta trammi tagapuhvril, sest teda ei lastud vagunisse, kuigi sõiduraha tal oli. Veelgi varem oli vist kõigi linnade tänavapoistel kombeks end lõbusõiduks voorimehetroska taha riputada, seda on kirjeldanud näiteks Ilf ja Petrov „12 toolis“. Kas ka tänapäeva noorus loeb tõesti Bulgakovit ning Ilfi ja Petrovi? Pigem on põhjust kahtlustada sotsiaalmeediat, kust leiab eeskujusid küllaga. Näiteks India ülerahvastatud rongides riputatakse end tänapäevalgi kõige külge, millest vähegi kinni võtta annab.