HÜVASTIJÄTT | Lavastaja Georg Malvius leinab venda: meie armastus jääb ka siis, kui elu on jäädavalt muutunud

Jäin eile ilma oma vennast. Ta oli haige ning palus mõned päevad tagasi, et arstid lõpetaksid kogu ravi. Tema soov täideti. Ta suri öösel une pealt. Täna olen üksi oma mälestustega, mis on nagu film: pildid jooksevad mu silme eest läbi ning näen, kuidas vanem vend hoolitseb mu eest.

Tema armastus oli jäägitu ja aus ning ta andestas mulle kõik mu tobedused. Praegu rõhub see kaotus mu hinge. Kuid kuna olen varem ilma jäänud oma armastatust, tean, et sellest tundest saab sügav tänu kõige eest, mida vend minu heaks tegi. Näen venda oma vaimusilmas ja südames inimesena, kes armastas elu, oli vaimukas ja tugeva võitlusvaimuga. See polnud see isik, keda ma viimasel korral nägin ja kelle nägu oli kui surimask.

Lähedasest ilmajäämine on kogemus, mis puudutab su sügavaimaid hingesoppe ning muudab elu viisidel, mida on raske sõnadesse panna. Ühel hetkel võib kõik muutuda ning jätta tühiku, mille täitmine tundub võimatu. Lein pole vaid emotsioon – see on maastik, kus sul tuleb ilma kaardita liikuda.