Juhtkiri | Kas tahame ikka pagulasi vastu võtta?

Kõigepealt hakkasid möödunud nädalal Euroopa ajakirjanduses ilmuma teated põgenike jaotamise uue kava kohta, kus Eestilegi oli ette nähtud lisakoguse pagulaste vastuvõtmine. Seejärel pidi siseminister Hanno Pevkur asuma tulekahju kustutama ja ütlema, et Briti meedia väited meile saadetavast 3000 pagulasest ei vasta tõele. Küll aga võivat Euroopa Komisjon peale senise 150 saata meile veel 200 inimest. Et lõplik arv peaks selguma kolmapäeval, siis seni täidavad teadmatust uued spekulatsioonid: Hollandi ajaleht räägib 337 pagulasest, mis on küll suurusjärgu võrra väiksem kolmest tuhandest, kuid tunduvalt suurem Pevkuri nimetatud kahesajast. Kui ei meie juhtpoliitikute silmist ega sõnavõttudest ei paista suurt rõõmu pagulaste saabumise üle – jah, me võtame nad vastu, pakume neile tööd ja anname võimaluse alustada uut elu Eestis ja ka Eesti hüvanguks –, vaid poliitiku küürus selg annab märku ainult hirmust Brüsseli poolt lajatatava järjekordse kvoodi ees, siis kas sellise suhtumisega ei toida valitsus mitte ise kardetud vihakõnet?

Olukord pagulasrindel muutub kiiresti. Euroopa Liidu lõunapoolsed riigid ei tea, mida maale tulvavate uustulijatega peale hakata. Pingelises olukorras võib iga lahendus tunduda halb, eriti halb on aga, kui lahenduse saavutamiseks hakatakse pingeid juurde tekitama ja manipuleerima eksistentsiaalsete hirmudega. Nii manitsetakse põgenike suhtes vastuvõtuleigust üles näitavaid Balti riike Venemaa ohu ja kollektiivkaitsepräänikuga. Prantsusmaa Rahvusrinde juht süüdistab aga Saksamaad, kes on valmis vastu võtma suuremat hulka põgenikke, orjakaubanduses. Vananeva rahvastikuga Euroopale on töökäte küsimus aktuaalne. Kas Eesti peaks nüüd samuti vaatama pagulastele kui väärt tööjõule või hoopis kinni haarama ideest, et pagulaste vastuvõtust võib loobuda, kui loobumine raske rahaga kinni maksta? Ühte patta segatakse EL ja NATO, tööjõu-  ja pagulaspoliitika. Nõnda on väga raske kained otsuseid vastu võtta.