Petukirjade tõlkija andis end ise üles, tellija mõisteti süüdi

Mattias Tammet, 8. september 2015

Möödunud talvel hakkasid veebis levima eestikeelsed petukirjad, mille tõlkija ei olnud enam Google Translate. Tõlkija tundis uudistest enda töö ära ja andis end ise politseile üles.

Skeem iseenesest oli tuttav. Ohvrile tuli kiri tuttavalt meiliaadressilt koos abipalvega, mis kõlas umbes nii: Olen välismaal, kuid mu dokumendid ja raha varastati. Saada mulle raha, et ma pääseksin tagasi koju.

Kiri tuleb mõistagi petturilt, kes on tuttava meiliaadressi kaaperdanud. Pikalt mõjus see pettus pigem haletsusväärselt, sest abipalve tõlkis eesti keelde robot-tõlkija, näiteks Google Translate’i abiga. Seega oli kiri lihtsalt liiga vigane, et olla usutav.

Siis aga hakkas sõpradelt tulema kirju sulaselges eesti keeles: "Saatkond oli nõus abistama minu lennu organiseerimisega ilma passita, minu kanda jäi piletikulu ja hotelli arve. Paraku ei ole mul võimalik aga kontole ligi pääseda ilma pangakaardita ning pank ei ole suuteline nii kiiresti uut kaarti väljastama, et ma lennule jõuaksin ja hotelliarve tasutud saaksin. Kui oleks võimalik raha saata Western Union kaudu, siis see oleks kõige parem. Vabandan ebamugavuse pärast, aga mul on vaja jõuda järgmisele lennule ja igasugune abi on teretulnud."

See kiri tundus vähemalt kahele Eesti inimesele piisavalt usaldusväärne, et abi pakkuda. Uurimist juhtinud riigiprokurör Piret Paukštys märgib, et pettusest läbi nägemiseks piisanuks paarist kontrollkirjast, sest autorid tegelikult eesti keelt ei oska, kuid ülekuulamisel rääkisid kaks kannatanut, et nad ei osanud algul midagi kahtlustada.

Esimene kannatanu tõdes, et asi muutus kummaliseks siis, kui pärast esimest 1000eurost makset selgus, et tekkinud on mingid uued probleemid ning paluti veel 1000 eurot. Teine ohver lisas, et tema arusaama järgi on Western Union turvaline raha ülekandmise kanal, kust kolmandal inimesel pole võimalik konkreetsele nimele saadetud raha välja võtta. Seejuures ei märganud kumbki ohver, et kui esimene kiri saabus tõepoolest nende tuttava meili-aadressilt, siis järgmised juba sootuks erinevalt.

Kui ajakirjandus talvel uutest petukirjadest aimu sai, trükiti need ka täies pikkuses ära. Seepeale võttis politseiga ühendust naine, kes tõdes, et tema on nende tekstide tõlkija. Naiselt oli teenet palunud kolleeg – iirlane, kes eesti keelt ei mõista. Mingit tasu naine selle eest ei küsinud, sest tekst oli lühike.

Riigiprokuratuur asus asja uurima. See oli ainulaadne võimalus. "Me võime siin mida iganes teha, aga niidid viivad lõpuks ikka välismaale," tõdeb riigiprokurör Piret Paukštys. See aga tähendab sisuliselt automaatselt uurimise läbikukkumist, sest rahvusvaheliste pettuste uurimisega on vahendusriikide – näiteks Suurbritannia ja Poola – asutused üle koormatud. Nii on näiteks Suurbritannia otsustanud, et võtab uurimismaterjale vastu vaid Interpoli kaudu ning sedagi ainult juhul, kui kahju ületab 5000 naela (üle 6800 euro).

Riigiprokurör Eve Olesk ütleb, et petturid teavad seda piiri ja jäävad peaaegu alati sellest allapoole. Eksisteerib erandeid. Näiteks jäi sel aastal üks Eesti kodanik ilma 29 000eurosest ettemaksust, kuna ostis endale Euroopast hea hinnaga auto. Auto lubati Eestisse tuua, ent mingit autot polnud olemaski. "29 000 euro saatmise üle oleks pidanud väga pikalt järele mõtlema," arutleb Olesk.

Mis pani aga Eestis töötanud iirlase petukirjaskeemi vahendama? Selgub, et midagi täiesti inimlikku. Mees oli ühes suhtlusvõrgustikus tutvunud naisega, kes lubas saata endast pilte, kui ta tõlgib selle teksti ära. Mees tõdes, et mingi pildi ta isegi vastutasuks tõesti sai. Varem karistamata mees pääses 900eurose rahatrahvi ning ligi 800euroni ulatuvate menetluskulude tasumisega – kuid peab ka ohvritele kahju hüvitama. Niiditõmbajaid ei õnnestunud tuvastada. Sellegipoolest oli see teadaolevalt esimene kord, kui keegi seesuguse petukirja eest Eestis süüdi mõisteti.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?