"Üks päev saad 10 eurot, teine päev 2, kolmas päev 100 – kerjamine on nagu loterii."

Andres Tohver, 8. september 2015

"Kui sa ei saa kerjata, siis sa ei saa juua. Kui sa ei saa juua, on suur pohmakas. Aga pohmakasurm on paha asi," arvab Semjon (30) oma tegevuse kohta. Kõige paremini maitseb talle liköör Gabriel keefiriga. "See on super. See on parem kui hea."

Põhihariduse omandas tallinlane Semjon 15. keskkoolis, keskhariduse kohta ütleb ta ebalevalt: "19. või 31. keskkool, ei mäleta täpselt." Pärast kooliaastaid Semjon ametlikult tööl käinud polegi, mitteametlikult on teinud ehitustöid Viimsis ja Lasnamäel, lisaks töötanud müüjana Merekeskuses. "Särgid-värgid," täpsustab ta müüjatöö kohta.

Semjon ööbib tänaval. "Kuhu viskan oma riided, seal magan." Ta on põõnanud Raekoja kaarte all, samuti Akadeemia tee 34 kodutute varjupaigas. Purjus peaga pakub alternatiivi kainestusmaja, kuhu Semjoni on viidud enam kui sada korda. Kord mõõdeti tal seal üle nelja promilli ulatuvat joovet.

"Kerjamine ei ole Eesti seadustega keelatud," teab Semjon oma õigusi ning täpsustab: "Tülitamine on keelatud, aga mina ei tülita. Mina käin oma sildi ja topsikuga." Vanalinnas tegutseb tema sõnul kerjuseid kahekümne viie ringis.

Õnnelik päev: teenisin üle 10 000 krooni

Semjon pajatab uskumatu loo – kui kehtis veel Eesti kroon, sai ta ühe õnneliku kerjamisega Itaalia turistide rühmalt kokku üle kümne tuhande krooni. Itaallased nimelt andsid talle järgemööda viiesajakrooniseid, kui ta oli ette vuristanud mõned itaaliakeelsed laused. "Mina terve nädala jõin, ööbisin hotellides. Siis sai raha otsa."

Tavaliselt on Semjoni sissetulek kesisem. "Üks päev sa saad 10 eurot, teine päev kaks, kolmas päev 20, neljas päev viis, viies päev 100. See on loterii."

Ehkki silma järgi Semjonil midagi viga ei ole, on mehemürakale vormistatud raske puue seoses liiklusõnnetusega kümne aasta eest. "Mina olin 27 päeva koomas." Peale kerjuseteenistuse tiksub nõnda 270 eurot invaliidsuspensioni kuus. Semjon kinnitab, et 270 euroga ei ole võimalik ära elada.

Naist ega lapsi Semjonil pole. Kui küsida, mida arvavad vanemad tema elustiili kohta, tuleb tema rinnast sügav ohe: "Ema ütleb nii – ära tee rumalat asja, tule koju, võta arvuti, vaata telekat. Aga mina olen täiskasvanud. Mina ei taha oma ema kaelas olla." Semjoni ema on pensionär, isa töötab veel, vend Andrei istub juba trellide taga.

Jõuluvana Siim

Viru tänava lillelettide juures hakkab silma kahe kärtspunase kilekotiga habemik, keda linnarahvas jõuluvanaks kutsub. "Ei varasta, ei röövi, ei narkomeeri, aga elus olen," ütleb ta enda kohta. Nime küsimise peale kostab: "Siim, aga mitte Kallas, mul ei ole kümmet miljonit dollarit."

Naist ega lapsi Siimul (64) pole, samuti puudub korralik haridus. Rägavere algkoolis, Lehtse põhikoolis ja Otepää internaatkoolis õppinud Siim sai kaheksa klassi kätte. Kutsekooli puusepaks õppima ei pääsenud ta enda sõnul lühinägelikkuse tõttu. Temast sai transporttööline, keda rakendati taarapunktides. Ühetoalisest Lasnamäe korterist tõsteti Siim võlgnevuste tõttu välja kahekümne aasta eest.

Algas kerjuseelu Lasnamäel, Balti jaama tunnelis, Voorimehe tänaval, Viru tänaval. Et midagi saada, tuleb istuda päris kaua. "Täna ärkasin 7.44 ja siis olin 15.40ni seal Balti jaama tunnelis. Süüa sain natukene ainult," ütleb ta Viru tänaval juba õhtust almuse palumise satsi tehes.

Politsei on üritanud Siimu Voorimehe tänavalt trahvidega minema peletada, teda on viidud politseijaoskonda, samuti seevaldisse.

Keskmiselt tuleb viis eurot päeva kohta. "Üks Soomes elav eesti poiss, kes oli siin eelmisel aastal puhkusel, andis kaks pakki suitsu ja kaks kahekümnest," meenutab Siim parimat päeva. Ühel päeval tuli kerjatud sentidest aga vaid euro kokku. "Kuu lõpp ja kuu algus – need on kõige hullemad."

Lisaks tiksub Siimule rahvapensioni 148 eurot kuus. Töötukassasse ta kunagi pöördunud ei ole.

Siimu vanemad ja vennad on ammu surnud. Ta on ööbinud tuttava taksojuhi maamajas Rapla taga, Kauge 4 kodutute varjupaigas, ent ka lihtsalt aastate kaupa õues maganud. Suitsudest eelistab ta odavaimat marki West, jookidest plastmasstopsides müüdavat riigiviina Oksana. Kurbliku heietuse taustaks tõusebki Siimu suust alkoholiauru.

Mustlaskerjused pakuvad kohalikele konkurentsi

Eestis tegutsevad mustlaskerjused on enamikus pärit Rumeeniast, vähemal määral Bulgaariast, Slovakkiast ja Lätist. Nad ööbivad kämpingutes ja motellides, samuti Tallinna sadama piirkonnas ning Tartu maantee tühermaal.

"Kesklinnas on levinud kerjamine kaubanduskeskuste parklas, samas Ida-Harjus võivad nad liikuda suuremate teede ääres, et peatada autosid," seletab Kesklinna politseijaoskonna väärteomenetleja Inna Toater. Nad kasutavad suuremas osas nelja petuskeemi:

1) Tee ääres, nii maanteel kui linnas, seisab auto, mille ümber askeldavad tõmmu nahavärviga inimesed. Nad peatavad mööduvaid sõiduautosid ning räägivad katki läinud autost või haiglasse sattunud lähedastest. Pandiks lubatakse jätta oma kuldehted. Kullast need ehted tavaliselt ei ole ja antud raha tagasi ei saa.

2) Tee ääres või ostukeskuse parklas müüakse kalli raha eest potte, panne ja muud tehnikat, mille omahind ei ole kindlasti nii kõrge, kui müüjad väidavad.

3) Mustlanna läheneb ja hakkab väljavalitud ohvrit hirmutama üleloomulike jõudude ja needusega. Nii pressitakse välja raha, kuldehteid või nagu hiljutine näide, mis Õhtulehe veergudelegi jõudis – palutakse osta endale televiisor. Kui inimene annab hirmutajale telefoninumbri, võib psühhoterror kesta nädalaid või lausa kuid.

4) Kesklinnas, Mustamäel, Õismäel, Haaberstis, Kristiines ja Nõmmel küsivad mustlased raha mõne liidu või organisatsiooni nimel, mille esindajad nad ei ole.

"Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude teenistusel on praegu menetluses paar kriminaalasja kelmuse paragrahvi alusel, kus ohvrite loovutatud summad ulatuvad mitmetesse kümnetesse tuhandetesse. Üks isik on hiljuti sellise kuriteo toimepanemise eest juba reaalset vangistust kandmas. Erinevates kuriteoepisoodides tekitati mitmele kannatanule kokku kahju enam kui 100 000 euro väärtuses," räägib Toater.

Kerjamine pole keelatud ega lubatud

Praeguse riigikogu liikme ja endise Tallinna Kesklinna Valitsuse Avalike suhete nõuniku Peeter Ernitsa sõnul on kerjuste meelispaigad Viru tänav, Tammsaare park, Aleksander Nevski katedraali esine Toompeal ning Pikk ja Lühike jalg, mis jäävad turismigruppide marsruudile.

"Ükski seadus Eesti riigis ei keela kerjamist ega almuse palumist. Ühtlasi ei ole ühtegi õigusakti sisse kirjutatud, et see on lubatud, nagu paljude asjade puhul demokraatlikus ühiskonnas, kus asjad peaksid toimima tavaõiguse, heade kommete ja sündsuse piirides," toob Ernits välja vastuolu. "Ainult korrakaitseseadus ütleb, et ei ole lubatud pakkuda kaupu, teenuseid jms häirival pealetükkival viisil."

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?