Euroopa ooperilavade täht Lauri Vasar: „Avan ennast laval täielikult – see on nagu hingeline striptiis.“

Sirje Presnal, 12. mai 2018

„Ei tea, kas lapsepõlves on midagi viltu läinud, aga mulle nii meeldib, kui roll mulle hingeliselt natuke haiget teeb,“ ütleb Euroopa ooperilavade üks kuumemaid baritone Lauri Vasar muigamisi. „Ma arvan, et siirast tundeväljendust ei saa õppida, sa pead olema avatud ja lubama tunnetel tekkida. See lähebki inimestele hinge – kui üks kunstnik suudab laval oma hinge paljastada.“

Lauri Vasar on Euroopa suurte ooperilavade hinnatumaid soliste, kelle kalender on 2021. aastani esinemisi täis. Aasta algas Lyonis ooperiga „Der Kreidekreisis“ („Kriidiring“), kevadesse on muu hulgas mahtunud etteasted Berliini riigiooperis Wagneri „Parsifalis“ Amfortase kaalukas osas. Juunis ootab Vasarat debüüt Milano La Scalas Franz Schuberti ooperis „Fierrabras“. 

Kuigi kõrgeima kaliibriga ooperitäht, on Lauri inimesena relvitukstegevalt siiras, vahetu ja aus. Ja naljakas – ma ei ole eluski üht intervjuud tehes nii palju naernud…

Isa varjust välja

Lauri lahkus Eestist Austriasse Salzburgi 24aastasena. Aasta oli siis 1994. „Kõik mu „suurekssaamise“ aastad olid välismaal. Siin, muusikaakadeemias, jäi õppimise aeg liiga lühikeseks, ma ei tundnud veel, et olen valmis laulja,“ põhjendab ta.

„Ja mis seal salata – tahtsin saada Lauri Vasaraks, mitte olla tuntud kui Harri Vasara poeg. Isa pojaks olemine kleepus nagu näts talla all. Päriselt ka. Tänapäeva põlvkond ei tea, aga isal oli oma publik ja kui ma siis noore algaja lauljana ka mõned kontserdid tegin, tuldi iga kord pärast minu juurde: „Issand jumal, sa näed välja nagu isa ja tämber on sul nagu isal.“ Siis ma mõtlesin, et mul on vaja leida oma tee.“

Lauri Vasar Zürichi ooperimajas „Parsifali“ lavastuses Amfortase osas. (Danielle Liniger)

Ära minna oli jube, tunnistab Lauri. 90ndate alguses oli Eesti ja Austria elatustaseme vahe üüratu. Eriti tudengi jaoks. Ja eriti kuna Lauril oli kaasas ka pere – üliõpilasest abikaasa Katrin ja paarikuune tütar Mariann. „Kõik ütlesid, et te olete hullud, vastutustundetud vanemad! Aga meil oli tahtmine nii suur,“ meenutab Lauri. „Tegime mitmes Austria koolis sisseastumiseksamid ja meid võeti suhteliselt paljudesse ka vastu, lõpuks otsustasime Salzburgi kasuks.“

Tihtilugu polnudki süüa

Kontakt kodustega oli ülimalt eklektiline – mobiiltelefoni siis veel ei olnud, isegi lauatelefoni ei saanud noored endale lubada, sest, nagu Lauri väljendub, Austria oli rõvekallis. „Nägime vaeva, et üür kuidagimoodi makstud saaks. Ja mis seal salata, tihtilugu oli nii, et ei olnudki midagi süüa. Kui kuskilt saiakukli sai, oli juba pidu.“ Eestist kaasa võetud lihakonserve sai söödud igas vormis, küll makaronidega, küll kastmena. Tülgastuseni. „Öäkk,“ kommenteerib Lauri. „Lõpuks lihtsalt enam ei suutnud neid lahti teha, sest see hais ajas iiveldama. Ma arvan, et ma siiani ei suudaks neid lahti teha.“

Ent anne ja töökus aitasid hädast välja. „Ütleme, et minu talent päästis meid, sest mulle anti Salzburgi muusikaakadeemiast kaheks aastaks superstipendium, mida sai kolm tudengit terve ülikooli peale. See aitas meid hädast välja – vähemalt üüri pärast ei pidanud muretsema. Ja samal ajal hakkasime vaikselt ka tööle – andsime Salzburgis kontserdikesi, näiteks laulsime Ameerika turistidele Mozartit.“ Nii said noorte rahamured enam-vähem lahendatud.

Esimene põhitöökoht oli Lauril Linzi ooperis, kus ta oli neli aastat koosseisuline solist. Samal ajal hakkas sadama ahvatlevaid pakkumisi teisteltki mainekatelt ooperiteatritelt. Linzi teater jäi noorele lauljale kitsaks ja et võimalikult paljudele suurtele lavadele jõuda, otsustas ta jätkata vabakutselisena.

AVAB LAVAL OMA HINGE: Lauri Vasar Hamburgi riigiooperi laval Giacomo Puccini ooperis „Manon Lescaut“ peategelase Manoni venna Lescaut' rollis. (Erakogu)

Vahepeal töötas Lauri taas koosseisulisena Hamburgi riigiooperis. Seda ajaperioodi kirjeldab laulja kui hullumeelset. „Esimesed aastad Hamburgi riigiooperis olid kohutavalt rasked, sest mu töökoormus oli nii suur, et ma ei teadnud enam seda ka, mis mu nimi on.“

Noor laulja pidi põhitöökoha kõrvalt ära tegema ka varem vabakutselisena sõlmitud lepingud. „See oli õudne. Mäletan, kuidas ühel aastal oli mul kümme suurt rolli ja viis neist olid debüüdid. Hommikust õhtuni kas õppisin või proovisin või lendasin. Sellise tempoga ei ole võimalik asja loominguliselt võtta, kogu aeg tuli kalkuleerida, kuidas ajaga toime tulla: täna lendan Barcelonasse proovi, homme õhtul on Düsseldorfis etendus, järgmisel päeval pean olema Hamburgis ja siis tagasi Barcelonasse. Jube!“

Iga rakuni ooperilaulja

Lauri märgib, et laulja on kunstnik ja laulmine on looming. Kui rutiinse töö tegemise tunne peale tuleb, on midagi väga viltu. „Mul on olnud lavastusi, mida ma teen…“ Lauri veab suu viltu. „Ideaalne on ikka nii – ja seda juhtub palju –, et hommikul, kui kell heliseb, teen silmad lahti ja mõtlen: jee, proov, tore!“ Ta lisab, et laulmine ei ole tema jaoks mitte lihtsalt elukutse, vaid elustiil.

„Pillimees paneb õhtul pärast proovi või kontserti pilli käest ära, aga lauljana olen ma ise instrument, ei saagi sellest osast välja,“ selgitab Lauri. „Instrument peseb hambad puhtaks, teeb hommikul kohvi. Vahel on see õudselt väsitav, tahaks ennast kinni keerata. Et oleks mingi nupp, mida vajutaks, et siin üleval lõpuks puhkus oleks.“ Lauri koputab lagipähe. „Aga seda ei saa ma vist enam kunagi, sest olen nii sügaval asja sees ja ühtlasi ka nii suur fänn. Küllap peab mul mingi kiiks olema, sest mul on seletamatu tung ja soov edasi minna, paremaks muutuda, enda kallal kogu aeg tööd teha.“

Lauri Vasar Berliini riigiooperi laval etendatud „Figaro pulmas“ Figarona. (Matthias Baus / Hermann und Clärchen Baus)

Ta lisab, et laulja ei tohi arengus seisma jääda. „Keha muutumisega vananedes muutub ju ka hääl. Paljud ooperilauljad ei saa aru, mis toimub, ja karjäär jääb pooleli, sest ei osata muutuva häälega kohaneda ega saada enam rongile peale.“ Hääle areng ei peatu laulja sõnul kunagi. Lauri ütleb, et temagi hääl on aastatega muutunud, sügavust, mehisust ja võimsust juurde saanud. Ta on küll endiselt bariton, kuid võib probleemideta ka bassinoote võtta.

Draamanäitleja unistuseroll olevat Hamlet. Kas ooperis on sellele vastavat tegelaskuju? Või peavad baritonid üldse väiksemalt unistama, sest esimesed armastajad, teadagi, on tavaliselt tenorid? „Muuseas, on ka ooper „Hamlet“ ja Hamlet on seal just nimelt bariton,“ naerab laulja, mööndes, et tõenäoliselt jääb temal Hamlet tegemata, kuna hääl on pisut liiga kõrge.

„Noorena ma ikka unistasin mingitest osadest…“ tunnistab Lauri. „Tegelikult olen saanud enamiku osi, mida olen tohutult tahtnud teha, ära laulda. Näiteks „Tannhauseri“ Wolframi. Ja Mozarti põhikangelased (Mozart kirjutas põhirollid sageli just baritonidele) don Giovanni, Figaro „Figaro pulmas“, Papageno „Võluflöödis“.“

Kuigi paljud unistusterollid on juba tehtud, ei tähenda see, et ooperilava tähetund on möödas. Lauri ütleb, et aastatega tuleb uusi unistusi-soove peale.

Turuväärtus nagu võidusõiduhobustel

Lauri on vabakutseline. Tema suurusjärgu ooperisolist homse ja ülehomse pärast muret tundma ei pea – pakkumisi tuleb rohkem, kui on võimalik vastu võtta. Uurin, kas valik sõltub rahanumbritest, kuid selgub, et Euroopa tippooperilauljatel on hoopis ametlik hinnakiri.

„Vaata, Läänes on niimoodi (Eesti ei käi selle alla – siin on mul sõbramehe honorar), et kui oled juba sattunud rahvusvahelise kaliibriga lauljate hulka, siis on sul oma turuväärtus,“ selgitab Lauri ja lisab naerdes: „Tõepoolest, nii see ongi – nagu võidusõiduhobustel.“

Laulja märgib, et tema puhul on see kasvava tendentsiga. „Kui tuleb pakkumine, siis juba teatakse, et Vasar maksab etenduse pealt nii ja nii palju.“ Numbreid Lauri siiski ei avalda.

„Ega ooperihonorarid Lääne-Euroopas väga halvad olegi,“ tunnistab ta. „Aga arvestada tuleb ka sellega, et eri ooperimajades esinedes ei ela ma kodus – see tähendab, et pean proovide ja etenduste ajaks, mis kestab keskmiselt kaks kuud, üürima korteri. Olen jõudnud staadiumisse, kus ma oma elustandardit alla lasta ja urgastesse minna ei taha. Mul peab olema korralik korter, et tunneksin ennast hästi. Ilusale korterile Pariisi ooperi lähedal läheb ikka päris palju raha. Lisaks saavad oma suure protsendi honorarist mänedžment ja agentuur.“

KLASSIKUD EI EKSI: „Vahel juhtub, et mõni roll ei sütita kohe esimesest hetkest. Aga siis on nii, nagu Tammsaare ütles – tee tööd, siis tuleb ka armastus,“ ütleb Lauri. (Kaupo Kikkas)

Mõnevõrra kummaline on ka see, et enamik suuri Euroopa ooperimaju proovide eest oma solistidele ei maksa. „Proovide ajal töötad end tihti ribadeks, kaheksa tundi päevas, aga mingit tasu sa selle aja eest ei näe. Ooperimajad põhjendavad, et honorarid on nii kõrged. Aga tuleb ka ette seda, et teed kuus nädalat tööd ja sul juhtub tervisega midagi ning sa ei saa ühtegi etendust laulda. See tähendab, et sa ei näe ka honorari, kuigi väljaminekud on olnud kolossaalsed.“

Eri Klas tõi Eestisse

Lauri oli tosin aastat Euroopa paremate ooperimajade lavalaudu kulutanud, enne kui ta lõpuks kodupublikut rõõmustama jõudis. „Mul tükk aega kriipis südames, et laulan nii paljudes teatrites, aga Estoniasse, kus ma üles kasvasin, ei ole üldse sattunud. See tegi mind natuke kurvaks,“ tunnistab ta. „Samas mõtlesin, et kes mind siin ikka nii väga ootab. 2014. aastal, kui tulin esimest korda Estoniasse „Tannhäuserit“ laulma, mõtlesin, et äkki mind natuke teatakse. Aga kaks etendust oli täiesti välja müüdud – sellest sain aru, et mind tõepoolest oodatakse siia.“

Lauri ütleb, et kui poleks Eri Klasi, ei oleks ta võib-olla üldse kodulavale jõudnud. „Kui ma päris siiras olen, siis oli kadunud Eri see, kes mu siia tõi,“ kinnitab laulja. „Eri isiklikult valis minu numbri ja küsis, kas ma ei tahaks tulla Birgitta festivalile don Giovannit laulma. See oli aastal 2012. Mul kukkus telefon maha! Muidugi ma tahtsin. Ja pärast seda läksid ka Estonia teatri uksed lahti.“

Tagasi Estonias olemine oli suurele lauljale paras kultuurišokk. „Minu eelmised mälestused sellest lavast olid ju väikese poisina – ma olin viiene, kui seal esimese osa tegin. Küll see lava tundus siis suur,“ meenutab ta. „Aga kui ma nüüd, rohkem kui 30 aastat hiljem, uuesti Estonia lavale tulin, siis hakkasin sisemiselt naerma: see on nagu mingisugune tubateater – teed kolm sammu ja oled lava teises otsas, ei julgegi ennast liigutada. Nii pisike! Aga õudselt nunnu muidugi.“

TALENT KOJU? Päriseks tagasi Eestisse Lauri tulla ei plaani. „Eesti on ikkagi nii ääremaa,“ märgib ta. „Praegu elan Berliini kesklinnas. Kuhu iganes on vaja lennata, käib see vups-vups. Aga siit tuleb igale poole lennates panna vähemalt poolteist tundi juurde.“ (Stanislav Moškov)

Eesti publik suutis Laurit üllatada. „Ma mõtlesin, et eestlane on ikka põhjamaiselt karge ja püüab iga hinna eest emotsioone varjata. Aga kui ma 2014. aastal esimest korda „Tannhäuserit“ laulsin, oli see nagu popkontsert – inimesed trampisid jalgadega ja karjusid. Vastuvõtt oli täiesti metsik. Ja mul pisarad voolasid. Olin pahviks löödud, ma kuidagi üldse ei osanud seda oodata.“

Lauri oli „Tannhauseris“ Wolframina Estonia laval ka läinud sügisel ning enne seda korra märtsis. „Kevadel tulin kahe etenduse jaoks, aga juhtus nii, et kõik kolm peaosalist jäid korraga haigeks,“ meenutab ta. „Esimese etenduse tegime kuidagimoodi ära. Direktor Aivar Mäe käis enne etendust teatamas, et ei tea, mis saab, aga hakkame reisiga peale, kuigi kõik peakangelased on täiesti haiged. Mina tegin tahtejõu pealt selle etenduse lõpuni ja siis kukkusin lõplikult ära, Heli Veskus niisamuti. Aga soome tenor jõudis esimese vaatuse lõpuni, siis toodi Mati Turi kohale. Tema ei olnud seda osa aastaid laulnud, laulis puldist nootidega.“ Järgmiseks etenduseks leiti asendajad, sest kõik kolm olid täiesti rivist väljas. „Ma tean, et mõned inimesed tulid Põltsamaalt just mind kuulama. Mul oli õudselt kahju, et see nii läks,“ tunnistab Lauri.

Kehvasti läks ka ülemöödunud aastal, kui grupp eestlasi sõitis Pariisi oma ooperikuulsust kuulama. „Need lollakad prantslased streikisid ja just see etendus, millele neil olid piletid võetud, jäi ära. Vähemalt saime korraks teatris kokku. Nende hulgas oli paar vanemat tädikest, kes tõenäoliselt olid oma viimase raha kokku kraapinud, et Pariisi ooperisse tulla. Nii kurb. Aga midagi pole parata – üksi ooperit ei tee.“ 

Hingeline striptiis

Baritonidele on kirjutatud üksjagu deemonlikke rolle, kuid Lauri ütleb, et tema meelelaadiga sobivad rohkem hingestatud-traagilised kangelased. Või siis naljakad. „Paljud võib-olla ei tea, aga ma võin olla päris koomiline,“ kinnitab ta. „Hamburgi riigiooper räägib siiamaani sellest Papagenost, keda ma seal mitu aastat tegin. Mul ei ole vihane hääl. Kui päris aus olla, ei ole ma ühtegi päris kurja tüüpi laulnud ka. Aga kuna mu hääl kasvab suuremaks, siis võib-olla tulevad ka kurjemad rollid.“

Praegu on Lauri repertuaaris peamiselt õilishinged ja kannatajad: Figaro Mozarti „Figaro pulmas“,  Wolfram Wagneri „Tannhäuseris“, Amfortas „Parsifalis“.

Lauri Vasar Zürichi ooperimajas „Parsifali“ lavastuses Amfortase osas. (Danielle Liniger)

„Ei tea, kas lapsepõlves on midagi viltu läinud,“ muigab Lauri, „aga mulle nii meeldib, kui roll natuke hingeliselt ka endale haiget teeb. Kui ma tagantjärele vaatan, siis kõik mu hästi tugevad rollid ongi olnud sellised tüübid, kellel on ausad ja õiglased emotsioonid – neist suudan ma kõige paremini aru saada. Sellised lihtsad eputajad ja enesenäitajad ei lähe mulle üldse nii hästi peale, ja ma ei laula neid ka hea meelega. Ma olen küll korduvalt laulnud „Carmenis“ Escamillot, toreadoori, aga issand kui ajuvaba roll see on. Lihtsalt jube.“

Lauri ütleb, et kuigi ta lavalt publiku emotsioone ja pisaraid ei näe, on pinget lavale siiski mingil määral tunda.„Hingestatud rollidega on nii, et sa pead julgema rohkem oma emotsioone näidata, neid avada, sellises rollis oled palju haavatavam kui mõnes teises. Võib öelda, et sa teed laval hingelise striptiisi. Ja küllap see panebki publiku härduma. Aga kui laulja läheb suhtumisega „vot nüüd ma panen nad nutma!“, siis see ei funka. Ma arvan, et siirast tundeväljendust ei saa õppida, sa pead olema päriselt avatud ja lubama tunnetel tekkida. See lähebki inimestele hinge – kui üks kunstnik suudab laval oma hinge avada.“

Paljastas end kogemata publiku ees

Selgub, et hinge paljastamise kõrval tuleb ooperilaval teinekord ka ihu paljastada. Lauri ütleb, et mingil põhjusel arvavad lavastajad sageli, et ta peaks end riidest lahti koorima. Täiesti mõistetav muidugi – kes ei tahaks näha ooperikangelase trimmis torsot. Lauri räägib ühe siganaljaka, ent ka ülimalt piinliku loo oma karjääri algusajast Linzi ooperis.

„Kuigi see juhtus nii ammu, lähen siiamaani, kui ma selle peale mõtlen, näost punaseks,“ muigab Lauri. Ta mängis Mozarti „Võluflöödis“ Papagenot, kes pidi etenduse ühes lõpustseenis ahastusaariat lauldes riided seljast viskama.

„Lavastaja tahtis, et ma jookseks selle aaria ajal läbi tubade ja kooriks ennast riidest lahti. Mul oli jube palav kostüüm, vildist roheline pintsak, hästi palju sulgi. Pükste all olid mul kostüümibokserid – aluspüksid, noh. Üldiselt panin kostüümišortside alla alati ka varupüksid, aga ühel etendusel need ununesid. Mina jooksen toast tuppa, koorin muudkui riideid seljast ja olen lõpuks bokserite väel. Kükitan täitsa lava serval ja laulan: „Helisege, kellad…“ Ja vaatan, et rahvas hakkab kihisema ja kahisema ja itsitama. Siis tunnen, et nii õhuline tunne on seal all. Ja vaatan: väikemees on tee bokserisäärest välja leidnud. Kogu ulatuses. Just selle kellahelisemise fraasi ajal.“

Paljastatud solist ei kaotanud pead. „Pakkisin oma asjad sisse ja laulsin aaria lõpuni, mitte ühtegi nooti ei jätnud ära. Aga publik ei rahunenudki maha.“ Lauri tunnistab, et pärast seda ei maganud ta nädal aega. „Täiesti uskumatu. Täielik basoor. Poleks iialgi arvanud, et selline asi võib juhtuda. Pärast seda lugu pakkisin mitu paari aluspükse kostüümibokserite alla. Tegelikult näitas see ikkagi professionaalsust, et ma suutsin rolli silmi pilgutamata lõpuni teha.“

Ööl pärast etendust ei maga

Ooperilaulja jaoks on etendusepäev kahtlemata teistsugune kui teatrikülastajale. Kuidas see välja näeb?

„Ma arvan, et igal lauljal on oma rituaalid või harjumused. Mina näiteks katsun umbes kella neljani puhata, võib-olla jalutan ja mõtlen oma mõtteid,“ kirjeldab Lauri. „Kell neli tahan ma tavaliselt midagi süüa, midagi kergemat, et oleks energiat, aga ei oleks rasket tunnet. Siis lähen veel 15–20 minutiks pikali. Kummaline on see, et ükskõik kui närvis ma enne etendust olen, alati magan natuke. See hetkeks ärakadumine on nii vajalik. Siis tõusen voodist üles ja tunnen: nii, nüüd on adrenaliin üleval, nüüd olen valmis! Tund-kaks enne etendust, olenevalt sellest, mis grimm on, olen teatris kohal.“ Siis on vaja veel hääl lahti laulda, ja etendus võib alata.

„Aga nõme on see, et pärast etendust on adrenaliinilaks nii kõva, et sellest niisama vabaks ei saa. Ööl pärast etendust ma tavaliselt ei maga – see on nagu aamen kirikus,“ muigab Lauri. „Vahel olen surmväsinud, lähen voodisse, aga emotsioonid ja adrenaliin on nii laes, et kui jäängi magama, siis ainult paariks tunniks ja väga rahutult. See ajab mind natuke hulluks. Aga ma tean, et pean sellega arvestama.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?