Mart Sander: Eurovision on globaalne propaganda!

Toimetas Mart Sander, Euroskeptik, 12. mai 2018

Eurovision, mis kunagi alustas süütu lauluvõistlusena, on nüüdseks hoopis teistel alustel tegutsev, hoopis teiste gabariitide ja missiooniga üritus, mille iga ligi 200 miljonile vaatajale suunatud sekund teenib poliitilisi eesmärke. See on tohutu propagandaprojekt, kus tantsu-laulu varjus vasardatakse vaataja pähe kindlaid sõnumeid.

Maailmas on kolm globaalset sündmust, mis ühendavad tohutu hulga riike ja rahvaid: olümpiamängud, Eurovision ja Oscarite jagamine. Viimane vast vähem kui kaks esimest – tegu on liiga elitaarse ja Ameerika-keskse atraktsiooniga, et see väga suuri masse suudaks puudutada.

Olümpiamängude puhul ei pruugi kahelda: siin võidab sport. Atleetidelt ei oodata lavasõud ega poliitilist platvormi, nad ei pea levitama sallivuse ja erinevuse sõnumit. Sport on tulemus, mõõdetav-kaalutav ja kuldmedal ei jäta ruumi mingiks telgitaguseks esoteerikaks.

Eurovisioniga on täpselt vastupidi. Muusikas, nagu üldse kunstis, ei saa olla üksüheseid standardeid ega etalone. Mitte kuidagi ei saa teaduslikult tõestada, miks üks kunstnik või kunstiteos, muusik või laul kõnetab, teine aga mitte. 

„Võistluse“ tulemused otsustatakse ära meist palju kõrgemal ning neil ei ole helistajate hääletuste ja kahjuks ka muusikaga mingit pistmist. Tegu on tohutu ülemaailmse promoüritusega, kus midagi ei jää juhuse hooleks ning mis kujutab endast globaalset propagandat, riikide premeerimist või distsiplineerimist vastavalt nende „käitumisele“ EU koodeksite raames. Ja uute mallide ning paradigmade oskuslikku levitust. Eurovisioni võit avaldab riikidele tuge, kinnitab neile, et nad on millegi suurema osad ja neid vaatavad miljonid toetavad silmapaarid. See on see üks kord aastas, kui tavavaataja huvitub riikidest, mille olemasolu ta järgmiseks 364 päevaks unustab. 

Eurovision kui piits ja präänik

Seda mustrit kinnitavaid näiteid leiame igal aastal. Eelmisel aastal oli vaja premeerida riiki, millel pole ühtegi võitu ning mis hakkas juba piinlikust võistlusest välja kippuma. Südamesiirdamiseks valmistuv, pisut autistlik artist „S.O.S. Refugees” T-särgiga oli ideaalne käilakuju. Juhuslikult tegi ta ka suurepärast muusikat, mis ei tule iseenesest ju kunagi kahjuks. Varasemate võitjate muusikaline panus ei küüni kaugeltki ligilähedale. 

Võidutiitel Ukrainale 2016. aastal oli esimene tõeliselt avalik poliitiline paikapanek Eurovisioni ajaloos, mille läbihammustamiseks ei pea kõige teravam pliiats olema. Kaks aastat varem premeeriti Austriat eduka pagulaspoliitika elluviimise eest (nagu Saksamaad neli aastat varem) ning tehti Conchita abil agressiivset propagandat multikultile ja sallivusele. Aastal 2011, kui Euroopas valitses kõrgendatud terrorismioht ning Osama bin Ladeni tapmine (nädalapäevad enne Eurovisioni) ähvardas kaasa tuua moslemikogukonna raevu, otsustati vastuseisu leevendada, premeerides islamiriiki. Lisaks teenis see „Osama mälestuskontsert“ ka teist tulusat eesmärki – toimetada Eurovision mõneks ajaks Euroopa südamest eemale, „vaenlase tagalasse“. 

Aserbaidžaaniga seostub ka üks värvikamaid „kõrgemalt poolt“ tulnud näpukaid, mis näitab kujukalt, et igasugune telefonihääletus on pastakast imetud: kogemata unustati, et Aserbaidžaan peaks andma kõrged punktid Venemaale (kes ka ise Aserbaidžaanile 12 punkti „hääletas“). Hääli loetakse ju mitte hääletatavates riikides, vaid Deutsche Telekomis, kus siis mõni pea selle ülipiinliku apsaka pärast ilmselt ka lendas. Seal konglomeraadis elatakse ka iganenud, idealistlikus arvamuses, et ühtne geograafia tähistab ka ühtset kultuuriruumi – millega muidu seletada seda, et naaberriigid teineteisele punkte jagavad? Mitte üksnes Läti ja Eesti, vaid sageli ka Balkani ja endised Jugoslaavia või Nõukogude Liidu riigid, kes tegelikult teineteist vaenavad. 

Kui vaatame veel kaugemale, 21. sajandi algusaastaisse, siis meenub meile muidugi meie enda võit – ilus tervituspreemia värskele EUga ühineda soovijale. Kohe lisandus sellele Läti võit. Seejärel „lohutuspreemiad“ riikidele, kellele neil aastail EU liikme staatus valusalt ära öeldi: Türgile ja Ukrainale. „Poliitiliselt peate veel ootama, aga emotsionaalselt võtame teid Euroopa osaks,“ oli nende võitude sõnum. 

Tänane võit: tänu, julgustus või irooniline kohustus?

Süüvimata kaugemasse minevikku, on hoopis põnevam oodata, kuhu ulatatakse võidukarikas täna õhtul. Oleme pikalt kuulnud, kui suur soosik on Iisrael. Muidugi, eelmisel aastal ähvardas riik ju Eurovisionilt hoopistükkis välja astuda, seetõttu on talle praegu julgustus- ja turgutuspreemiat igati vaja. Sellele aitab kaasa Iisraeli groteskne esineja, kelle sõnum rikastavast erinevusest varjutab vägagi viletsa laulumaterjali. Teisest küljest on Iisraeli poliitiline seis praegu äärmiselt tuleohtlik ning Eurovisioni toimumine Jeruusalemmas aastal 2019 seaks ürituse islamiäärmuslastele väga magusaks sihtmärgiks. 

Erinejaid on teisigi. Soome lauljatari seksuaalpaljastused näivad olevat pigem tema isiklik katse tähelepanu võita – kõigepealt on tema kaasmaalane Krista Siegfried oma lesbisuudluse otse-eetris juba teinud; teiseks on Eurovision aastakümneid olnud seksuaalselt väga ambivalentne üritus, kus noolsirgelt edasi jõuda näikse olevat raske ning igasugused näitlikud kõrvaleasted tavanormidest on küllalt kindel retsept finaali jõudmiseks (sama kehtib ka Iirimaa homoerootiliste alatoonidega numbri kohta). 

Ka varem on seksuaalse vabastuse sõnum toonud võidu mitmele riigile – meenutame Dana Internationali võitu üheksakümnendatel või ka Luxembourgi võitu aastal 1961 Jean-Claude Pascal’i lauluga „Nous les amoureux”.

Mõned riigid – Prantsusmaa ja Itaalia – lähenevad asjale lauspoliitiliselt, esitades Ukraina võiduloo järellainetuses muusika asemel „sõnumit“. Iseenesest vajaksid ka need suurriigid üle pika aja võitu – eriti Itaalia, kelle tagasipöördumist Eurolaulu-riikide rüppe ei olegi veel premeeritud. 

Riikide iludusvõistlus pea peale keeratud iluga

Kõige huvitavamas seisus on minu meelest sel aastal Ühendkuningriigid. Eurovisioni esimesel poolsajandil oli UK pidevalt tippfavoriit, kontol viis võitu. Aastal 2003 sai Inglismaa oma agressiivse Iraagi-poliitika (loe: sõja) karistuseks 0 punkti ja sellest alates on ta esikoha nimel vaevelnud tulutult. Kui paarikümne aasta eest oli inglise keel Eurovisioni laval ülekaalukas, siis eelmisel aastal saavutati madalseis – ainult kolm finaalilaulu olid ingliskeelsed. 

Tänavu on UK viimast aastat Euroopa Liidus. Kas tuleb teda selle eest karistada või hoopis julgustada, näidata, et Euroopa pere armastab Inglismaad? UK võit teeniks kahte eesmärki: see võib kallutada avalikku arvamust EU soosivusse, kui aga Inglismaa tõesti lahkub, siis… Siis korraldagu karistuseks 2019. aasta Eurovision oma raha eest!

Seda propagandaprojekti jälgib täna prognoositavalt 200 miljonit inimest. Kas keegi peaks siiralt uskuma, et selliste proportsioonide juures jääb lõpptulemus tavavaataja või žürii otsustada, et võidab ilusaim laul, parim esitus? See kõlab naiivselt.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?