Eva Koldits: „Lavaedevust on mul vähe, ma vist isegi kardan publikut. Hetketi.“

„Päriselt tahad ka, et laulan või?“ pärib NO-teatri näitleja ja lavastaja Eva Koldits vastu, kui küsida, millise loo ta üles võtaks, kui temalt laulu paluda. Praegu handi naiste laulude lavastusse kaevununa võiks ta otsemaid laulda mõne sealt pärit loo. Kuid ei. „Mul on üks laul, mis saadab mind kooliajast saadik ja on jäänud mind kummitama,“ tunnistab Eva. Ning laulab.

Toona, lavakunstikoolis, oli rahvalaulude semester, mida juhendas õppejõud Anne Türnpu. „Anne palus meil igaühel ühe laulu võtta ja rääkis laulude isiklikkusest,“ mäletab toonane tudeng Eva, kes sellest hetkest endale hingelaulu kaasa sai. „Seda laulu laulis tegelikult Mari Abel, kuid see lugu kummitab mind kogu aeg ning seda ma laulan igal pool, kui võimalik.“ Ka lavastuse „Stiiliharjutused“ lõpus on rahvalaul, mille Eva tegi samale viisile. Ning jutustas kõikidest lõhnadest, mis temaga kaasas käimast ei lakka.