Eva Koldits: „Lavaedevust on mul vähe, ma vist isegi kardan publikut. Hetketi.“

Aigi Viira, 12. mai 2018

„Päriselt tahad ka, et laulan või?“ pärib NO-teatri näitleja ja lavastaja Eva Koldits vastu, kui küsida, millise loo ta üles võtaks, kui temalt laulu paluda. Praegu handi naiste laulude lavastusse kaevununa võiks ta otsemaid laulda mõne sealt pärit loo. Kuid ei. „Mul on üks laul, mis saadab mind kooliajast saadik ja on jäänud mind kummitama,“ tunnistab Eva. Ning laulab.

Toona, lavakunstikoolis, oli rahvalaulude semester, mida juhendas õppejõud Anne Türnpu. „Anne palus meil igaühel ühe laulu võtta ja rääkis laulude isiklikkusest,“ mäletab toonane tudeng Eva, kes sellest hetkest endale hingelaulu kaasa sai. „Seda laulu laulis tegelikult Mari Abel, kuid see lugu kummitab mind kogu aeg ning seda ma laulan igal pool, kui võimalik.“ Ka lavastuse „Stiiliharjutused“ lõpus on rahvalaul, mille Eva tegi samale viisile. Ning jutustas kõikidest lõhnadest, mis temaga kaasas käimast ei lakka.

„See on laul, mis mind kuidagi saadab,“ poetab ta. „See laul võib mulle meelde tulla kuskil trammis äkki või väga keerulistes olukordades. Hantide isiklikel lauludel on meloodia nagu visiitkaart – tunned ära suguvõsa, rahvuse (näiteks on abiellutud neenetsiga ning mingid meloodiakatked on sealt). Selle n-ö minu laulu üks versioon on üles kirjutatud Peipsi äärest, mis paneb mõtlema, et ju mu idavirumaalisus pole siis ainult juhus.... Võib-olla selle laulu viis mõjutab minu alateadvust, sest kui mingi jama on, siis tuleb see jälle kuskilt. Mõtted krutivad-krutivad, tunned, et neist lahti ei saa, ja siis tuleb laul ning katkestab ära selle. Nagu puhastus.“

Kui sa oma lauluga jutustad iseendast erinevate lõhnade kirjelduse kaudu, kas sa siis kõneled Ida-Virust, kus väiksena suvesid veetsid, või Raplamaast, kus praegu perega elad?

Inimesed muutuvad elu jooksul. Tunded muutuvad. Asjad muutuvad. Midagi aga jääb ja sellepärast ei saa ma vahet teha, mis on Ida-Virumaa ja mis on Raplamaa. Sest Ida-Viru on see, mis on andnud mulle midagi, millega Raplamaal hakkama saada. Eks kodunemine on elukestev protsess, kui oled kusagilt lahti tõmmatud ja asetatud uude kohta. Algul on majakene, siis majakese ümber puukesed, siis juba teekesed ja mingisugused metsasalud eemal – tasapisi hakkad oma tundmisareaali laiendama.

Sinu tegevuseareaal on ääretult lai, ühes otsas praegune projekt NO99s ja teises servas filmid. Kuidas see kõik su haprasse kogusse ära mahub?

Kas sa oskad tuua mulle näite mõnest eesti näitlejast, kelle ampluaa on kuidagi kitsam? (naerab) Minu meelest Eesti kultuuri või kunstimaastiku ilu ongi selles, et sul on reaalselt võimalik teha kõike, mida sul pähe tuleb ja vajalik tundub. Kõige pöörasemaid ja vähempöörasemaid asju.

Aga filmi ju kõik näitlejad ei pääse, seega nad kõik päris kõike teha ei saa.

Kõik näitlejad ei saa ka ühes lavastuses korraga mängida. Mina tegelikult filmimaailma ei tunne, mis siis, et olen mõnes asjas kaasa teinud. See, kuidas töötab režissöör või kuidas töötab operaator, on minu jaoks täielik müstika. Kuidas on võimalik läbi piltide rea luua selline tervik, mis loob täiesti teise reaalsuse kui see, mida sa võtteplatsil näed? Muidugi teeb montaaž veel omakorda uue terviku. Minul puudub see oskus. Kuni fotodeni välja. Minu pildile ei jää elu. Kui 2011. aastal läksin esimest korda Indiasse, nägin ilusaid sarides naisi, kes savi ja telliskive veavad. Palusin neilt pildistamiseks luba ja nad poseerisid nii, et need olid ilusad pildid äkki. Elulisus oli nii olemas, et jäi kuidagi pildi peale. See oli täielik juhus! (naerab) Tegelikult tegid selle elu nemad, mitte mina.

Kui lähed filmi esilinastusele, on üllatusmoment su sees üsna suur?

Kui mängid teatrilaval, siis reeglina sa tead, mida laval tehakse, millises suunas liigutakse, kuigi seda lavastust sa ise kunagi ei näe. Filmiga on kummaline see, et sa ei tea enda stseenidest väljapoole tegelikult mitte midagi. Millised on valgused, lõhnad, inimeste omavaheline energia... Filmi vaadates on üllatusmoment pigem see, et näed detailidest kokku pandud lugu. Kuidas detailid, mida sa ei teagi, kuigi oled ehk ise neid teinud, on loo teenistusse rakendunud. Need on kihvtid asjad.

Kui huvitav oli sul vaadata „Seltsimees last“, kus ema Helmest mängisid?

Mul oli väga huvitav vaadata, mida Moonika Siimets ja Tambet Tasuja olid sellest lõpuks teinud. Minu roll iseenesest on väike – mitte tähenduslikult, vaid ekraaniaja mõttes, ja sellepärast ei tegelnud ma üldse mõttega, mis ma ise seal olen, vaid vaatasin filmi. Mulle kohutavalt meeldis, et Moonika oli huumori ja traagika, mis „Seltsimees lapse“ raamatutes on, väga kummalisel moel nii ära tabanud.

Kas see, et oled kolleeg Tambet Tuisuga muudkui abielupaare mänginud – nii„Seltsimees lapses“ kui ka „Perekonnavaledes“ – on puhas juhus?

(naerab) Ma ei tea, kuidas see on niimoodi läinud, aga nii see on. Iga näitleja, kes on Tambetiga koostööd teinud, teab rääkida, kui hea partner ta on. Tambet on küll see näitleja, kes loob partnerile kõik võimalused. Oleme ka teatris koos mänginud ja minule on see ainult nagu väetis. Kui partneriks on inimene, keda sa tunned, siis see piir, kust saad rääkida ja vastu võtta kriitikat, on palju laiem.

Kui kriitikatundlik on Eva Koldits?

Nagu iga inimene. Kui on konstruktiivne kriitika, siis on see väga hea, ükskõik, kui valus ta on. Kui on lahmimine, siis see ei tee isiklikult haiget, vaid haiget teeb see, milline on lahmimise mõju laiemalt. Mitte minule inimesena, vaid teatri puhul näiteks lavastusele.

Et kui see on sinu lavastus, mida materdatakse, siis mõtled näiteks sellele, kuidas elab selle üle sinu trupp?

Loomulikult! Minul on elus olnud üks väga hea kogemus. Minu esimene lavastus “Vanemuises” oli „Tähed hommikutaevas“, ja ilmus Ekspressis siis kadunud Vaino Vahingu artikkel, mis polnud isegi kuri, vaid täiesti labidaga pähe. Kui on juba nii labidaga pähe, muutub see selliseks, et suudad seda distantsi pealt vaadata. Isegi naljakaks. Järgmisel õhtul, kui oli etendus, helistasid mulle näitlejad: „Kas sa tead, et terve publik tõusis püsti?“ See oli veel aeg, kus polnud väga tavaline, et tõustakse iga asja peale saalis püsti. Siis mul oli hea meel just trupi pärast. Mitte et see oleks olnud geniaalne lavastus ja keegi hakkas lahmima, vaid et see löök oli nii täiesti mutta ilma igasuguse armuta, siis oli see publiku reaktsioon näitlejatele vajalik ja hea.

Oli see armutu muttalöömine sinu elu kõige rabavam esietendusjärgne kogemus?

Ei, arvan, et kõige rabavam on see, kui tuleb saali publik ja selgub, et nad ei näe seda, mida sina oled näinud. Nimetagem seda rabavaks, aga see võib ka halvav olla muidugi.

Kui sul on lavastajana esietendus, kas siis varjud teatri tagaruumidesse, silkad närviliselt mööda maja või vaatad oma tööd saalis?

Olen puldis või saalis. Alati. Me oleme seda teinud koos ja ma tahan näha, kuidas nad publikuga kohtudes äkki täiesti teisele elule ärkavad. Ma tahan tajuda seda, mida publikki, et seda pärast peegeldada. Näitleja ju tajub ka, aga vahel võivad publiku ja trupi tajumised olla erinevad. Vahel võib vaikus saalis, mida näitleja laval tõlgendab kahtlase apaatiana, olla midagi muud. Ning ka vastupidi – näitlejale tundub, et kõik kuulavad teda jube pingsalt, aga tegelikult kõik magavad! (naerab)

Erinev publik on väga hea kool. Sellesama lavastus „Stiiliharjutused“, mida teeme Jan Kausi, Indrek Koffi ja Toomas Tähega, on väga vaimuka tekstiga, aga publik on alati erinev. Põnev on ka kirjanike Jani ja Indreku pealt jälgida seda, kuidas nad kohanevad, kuidas nad oma rada läbi viivad.

Pead silmas seda, kuidas publik lavaolijaid tagasi peegeldab ja sellega hoogu juurde annab?

See toimib alati! Milline inimene ei saa vunki juurde, kui vaataja naerab? Aga alati on ka see võimalus, et paned oma vungiga valesse suunda.

Lähtudes tõigast, et oled teinud nii klassikalisi lavastusi kui ka eksperimentaalteatrit, võid sa endale ilmselt kõike lubada – kogemusi on ju nii ohtralt?

Mitte ükski kunstnik, ma arvan, ei tee midagi selle pärast, et ta võib seda teha või endale lubada. Ta teeb seda millegi nimel, millegi pärast. Kui lähed lavale, lähed sa läbi viima ühte asja. Kui selle asja raames on võimalik astuda mingist piirist üle, siis see on sinu vastutus: kas sa julged seda sammu teha või mitte. Aga sul on väga selged sihid ja piirid.

Kui tihti sa ise noid piire kompad?

Kui me räägime NO-teatrist, siis on hetki, mil peab nii endale kui ka teistele meelde tuletama, et terve see teater on üks projekt, mis saab varsti läbi. Iga lavastus on üks etapp selles projektis. Sageli kipub see ära unuma, sest 13 aastat on päris pikk aeg, et asju iseenesestmõistetavalt võtma hakata.

Kui sa räägid piiride kompamisest, siis, nagu öeldud, on üks lavastus üks etapp ja järgmine kord seda etappi enam ei tule. Kui on midagi proovida, siis on see nüüd! Ja loomulikult on täielikke läbikukkumisi, kus sa ei tee seda – oled sa siis ise vaimselt või füüsiliselt selles kohas, kus sa ei suuda leida kontakti, aga see püüd peab alati olema. Ning reeglina ongi. Ma väga imetlen oma kolleege. Nende kompromissitust. Nad ei anna kunagi alla.

On sinus, Eva, ka säärast kangust?

Kui ma näiteks Marika Vaarikut vaatan, siis kindlast mitte! (naerab)

Sa oled töötanud repertuaariteatris, nüüd oled NO-teatris, mis on oma olemuselt repertuaariteatri täielik vastand. Mis sind NO-s hoiab?

Ma tahan endiselt osaleda selles kunstilises eksperimendis, mille liikumise ja muutumise trajektoor on tegelikult etteaimamatu.

Sa oled ise lavastaja, kuhu jääb sinu edevus, kui oled NO projektide teenistuses?

Koduseinte vahele! (naerab) Kui ükskõik kellelt minu kohta küsida, siis arvaksid nad, et olen väga edev inimene. Lavaedevust on mul vähe, ma vist isegi kardan publikut. Hetketi. On mingi enda läbikukkumise hirm ja see võib väga halvav olla. Hirm, et sa ei hüppa. Või et sa ei tõuka ära nii, nagu peab. Selles suhtes on sportlased imetlusväärsed tüübid – vigastavad hüppeliigest, näevad kuid vaeva, et see toimima saada, ja hüppavad, hambad ristis, edasi. Suur erinevus on selles, et näitlejana ei katkesta sa maratoni, kui hüppeliiges alt veab...

Saad sa näitlejana oma sisemist tõuget käskida?

Loomulikult! Küsimus on distsipliinis. Sa pead selle ära tegema, mitte mõtlema, kas mul on täna õige tunne, et seda teha. Tunne võib sageli hoopis komistuskiviks saada. Ükskõik, millega sa tegeled – aianduse või rattasõiduga –, sa pead selleks ette valmistuma. Selleks, et see samm teha. Tooma enne sõitu ratta kuurist välja või maa enne seemnete panemist üles kaevama.

Ja näitleja alustab sellest, et jätab kalossid proovisaali ukse taha. Aga mis puudutab maa kaevamist: kas su Raplamaa kodus on see töö tehtud?

Mul on kaevatud ja aiamaa valmis pandud! Veel ei ole kõik seemned maas.

Sa oled tõepoolest andunud aiapidaja?

Ei ole, mulle meeldib, aga ma olen täielik käpard! Võin tohutu hurraaga kõik asjad maha panna, siis kasvab maltsa suve jooksul ja üritad selle vahelt midagi leida. Järgmisel kevadel kirud ja lubad juba sügisel terve maa korralikult läbi kaevata. Erinevalt minu kõige vanemast õest, kes ütleb: „Ma olen nii laisk, et käin maa iga nädal korra kõplaga üle, sest mina rohida ei viitsi.“

Kas sinu ja Mardi kolmeaastane tütar Ellen on ka peenramaal kaasas?

Ellen on kõige usinam kaevaja! Tema oskab kõige paremini peenrast mulda minema tassida. Ta on väga iseseisev ja toimekas: „Mis me täna teeme? Kas lähme peenra peale?“ Lilled tulevad, sipelgad tulevad, vihmaussid tulevad. Need kõik tulevad, millele pead hakkama vastuseid otsima. Kui tuleb laps ja küsib, kes see putukas on või mida kilpkonn sööb, siis pead sellega tegelema.

Kui sa aga raskest proovist koju saabud, on ju igati hea, kui saad end tööst välja lülitada ja teatrikunsti asemel hoopis kilpkonna menüüst pajatada.

Ellen on väga viisakas laps ja küsib alati, kuidas tööpäev läks. Kui mõnikord vastad, et ei läinud väga hästi ja peab õhtul veel palju tööd tegema, siis ta aktsepteerib seda. Ta saab aru, sest tal endalgi on hetki, mil ta ütleb, et ei ole väga hästi läinud.

Aga maalekolimise juures on tohutuks rõõmuks, et lähed õue ja näed taevast ning näed tähti. Sa näed natukene kaugemale, kui sa ise oled. Kas või hetkeks, aga see on olemas. Pingelistel päevadel oleme vahel öösiti ka linna jäänud, Ellen on vaadanud taevasse ja öelnud: „Tähti ei ole!“ Siis saad aru, et need on väga olulised hetked, kui lähed õhtul korraks õue, vaatad taevasse ja näed tähti. Ning kui ikka täiskuu on, siis pole sul muud valgust vaja.

Tähtede pärast võtsitegi maalemineku ette?

(naerab) Kolisime sellepärast, et Mart restaureeris maja ära ja siis tundus, et kuidas nüüd nii, et siin keegi ei ela. Võrreldes nende inimestega, kes teevad enne maale kolimist tohutult eeltööd, oli meie minek ripa-rapa. Nüüd sõidan iga päev 100 kilomeetrit. Rongiga või autoga.

Sõit tööle ja tagasi annab teisalt omamoodi puhveraja.

Jah, ettevalmistusaja. Teine väga oluline hetk sõidu juures on mingis mõttes sunnitud koosolemise aeg pisikeses ruumis. Kõik me tuleme linnast – kes lasteaiast, kes töölt – ja siis me saame korraks kokku, enne kui suures majas laiali laguneme. Ses mõttes on see väärt aeg.

Tegelikult saab oma tööd teha igal pool ja igal hetkel. Käisin hiljuti Mikkeli majamuuseumis vaatamas Nikolai Kormašovi ikoonide näitust. Ta on neid ise kogunud ja restaureerinud. Ning siis mõtlesin, kuidas iga kunstnik leiab ühe meditatsiooniasja, mida ta saab teha üksi, ja selle ajal ta puhastub. On see siis ikooni restaureerimine või maa kaevamine. Igaühel on asi, mis pole mõeldud teenistusena materiaalses mõttes, vaid teenistusena sinu arengu mõttes. Ja kui sinu areng ka teistele inimestele midagi annab, nagu Kormašovi puhul, siis oleme punktis, kus käegakatsutav ikoon muutub selle teekonna tõttu millekski palju suuremaks.

Kas sul peale maa kaevamise ja aiamaa on veel mõni meditatiivne tegevus, mis su vaimule head teeb?

Ma olen tavaline ja maine inimene, mind aitavad ja puhastavad hästi argised asjad. See, et ma tõusen hommikul üles, tuba on külm, toon puid, võib-olla pean neid lõhkuma ja teen tule alla. Mulle on vaja hästi selgeid rutiine, sest muidu on kõik kaootiline ja ma ei suuda tekitada distsipliini. Asjad, mida peab tegema, et olla elus, aitavad mind ning on äärmiselt vajalikud.

Erinevalt teatrist jääb peenra tegemisest või puude lõhkumisest ka midagi käegakatsutavat järele.

Käega katsutavaid asju ongi liiga palju, see tekitab arusaama, et kui midagi pole betooni taotud või selgelt sõnastatud, siis seda nagu ei oleks olemas. Aga me ju kujuneme ja kasvame läbi väikeste mälestuste – kallistus, vesi kummikus, kõrvenõges, kellegi jahe käsi pea peal, kui seda just vaja on, üks teatrietendus, mis muutis midagi... See kõik talletub kuhugi, sest muidu me ei oleks siin, kus me oleme. Mulle tundub, et need n-ö mitte käega katsutavad asjad on inimeseks olemise ja arenemise juures kõige tugevamad tellised.

Auto on väga hea ja kasulik, kui ta sõidab, aga katkisena võtab lihtsalt hulga ruutmeetreid ja tuletab ennast – õigemini enda kasutust – pidevalt meelde. Kogemustega on lihtsam, võtad ka ebameeldivast või ebavajalikust midagi, mida vaja võiks minna, ja heidad siis lihtsalt kõrvale.

Õppis algul eesti filoloogiat

 *Sündinud 14. veebruaril 1977.

*1996–1999 õppis Tallinna Ülikoolis eesti filoloogiat.

*2000–2004 õppis EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja erialal, 2006. aastal lõpetas sealsamas magistrina.

*2004–2006 töötas lavastajana Tallinna Linnateatris, 2007–2010 näitlejana Vanemuise teatris.

*Alates 2010. aastast on ta teatri NO99 näitleja ja lavastaja. Praegu mängib lavastustes NO30,5 „Käbikojas“, NO33 „Hüsteeria“, NO34 „Revolutsioon“, NO35 „Päev pärast vaikust“.

*Tema lavastused „Et keegi mind valvaks“ (2004) ja „Surgrierror.com“ nomineerusid Eesti teatriauhindade eripreemiale ning lavastus „Tokerjad“ (2014) parima lavastaja preemiale. Lavastajatest on ta töötanud Anne Türnpu, Mart Kolditsa, Kristian Smedsi, Tiit Ojasoo ja Lauri Laglega.

*2013. aastal oli nomineeritud Eesti teatri aastaauhindade parima naiskõrvalosatäitja auhinnale (roll lavastuses „Suur õgimine").

*Mänginud filmides „Surnuaiavahi tütar“ (2011), „Roukli“ (2015), „Perekonnavaled“ (2016), „Seltsimees laps“ (2018) ja „Portugal“ (2018) ning telesarjades „Alpimaja“ (2012), „Viimane võmm“ (2015), „Varjudemaa“ (2015) ja „Nukumaja“.

*Abielus näitleja ja lavastaja Mart Kolditsaga. 

Lauludes tõmmatakse end lõhki ja pannakse uuesti kokku

„Oleme Anne ja Marikaga juba mõna aega tahtnud teha midagi koos,“ kõneleb Eva eile esietendunud lavastusest „Käbikojas“. „Kuna kevadel oli justkui proovides auk, otsustasime, et läheme proovisaali ja hakkame proovima. Jõudsime handi naiste isiklike lauludeni, kuna hantidel on isiklikud laulud need, mis inimesest jäävad.“

Eva räägib, kuidas elu jooksul laulu täiendatakse: alguses on need laulud lihtsad ja sarnased – igal lapsel on kaks käekest, kaks lallukest, aga ajapikku saab laulust oma lugu. Lauludest sünnib eluring, mida NO99 kodulehekülg kirjeldab lihtsalt ning täpselt: „Ses loos on Eva Koldits, Marika Vaarik ja Anne Türnpu kolmekesi laval. Nende suud avanevad, kurgust on paista meile tundmatute inimeste näod. Ka nende suud avanevad. Sealt on paista nende esivanemate näod. Nendegi suud avanevad. Algab laul. Neis lauludes lennatakse üles ja puuritakse end sügavale, tõmmatakse end lõhki ja pannakse uuesti kokku, nähakse nägemusi ja iseend, armastatakse ja reinkarneerutakse oma lapse kõhus.

Neli päeva enne esietendust on üksjagu lahtisi lõimi. „Ma ei tea, mis vorm sellest saab,“ tõdeb Eva. „Aktsiooni kohta on liiga palju proove tehtud ja lavastuse jaoks liiga vähe. Aga me teame väga täpselt, milleks me seda teeme.” Eile esietendunud lavalugu mängitakse veel vaid kolm korda. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?