SUPERSTAARISAATE HELIS: ma alles õpin ennast avama

Henry Linnard, 12. mai 2018

Pühapäeval superstaarisaates viimase viie seas võistlustulle astuv Helis Järvepere-Luik on igasuguste võimetekatsumistega tuttav juba lapsest saadik. Esikohtade asemel on ta seni küll võitnud teisi ja kolmandaid ning eriauhindu tehnilise soorituse või muu säärase eest. „Eks ikka sellel samal põhjusel, mis saateski välja on tulnud – mul on olnud raske ennast laval vabaks lasta,“ tunnistab Helis.

Kui Helis ei laula või ei kuula muusikat, siis on ta sõprade või loomadega. Tihti ka joonistab ja maalib. Iseõppinud kunstnikuna alustas ta juba õige pisikeselt. „Lasteaias olin vist tükk aega ainuke, kelle joonistusest aru sai, et see on inimene,“ naerab ta. Kasvatajad julgustasid takka ja nüüd on Helis oma kunstiandes juba nii kindel, et teeb portreid sõpradest ja pereliikmetest. Ema sünnipäevaks sai tal valmis A3 mõõdus portree harilike pliiatsitega.

Peale inimeste joonistab Helis loomi. Sest neid armastab ta samamoodi nagu joonistamistki. Väikesena meeldisid talle hobuseid. See tuhin on küll üle läinud, aga vahel käiakse ikka sõbrannaga ratsutamas. „Kui olin väike, ütles mulle vanaema, et see inimene, kes loomi armastab, on hea inimene. See jäi mulle külge,“ meenutab Helis. „Nendega ei saa küll kahekõnet pidada, aga me saame suhelda ka rääkimata.“ 

Loomi on Helise peres alati mitu olnud. Vahepeal oli tal kaks papagoid ja neli hamstrit korraga toas. Kalad ka! „Meil on kaks koera ja kaks kassi, aga ühtegi neist ei ole me ostnud, vaid nad on meile kuidagi sattunud,“ imestab Helis. Mõlemad kassid on tänavalt – ühe korjas üles Helise isa, teise ema. Koertest üks loovutati nende perele, teine toodi varjupaigast. „Selle lugu on pikem. Pakkusin perele, et võiksime minna varjupaika süüa viima ja loomadega tegelema. Ema oli küll nõus, aga luges mitu korda sõnad peale, et läheme küll, aga kedagi sealt kaasa ei too – meil endilgi loomi piisavalt!“

Eesti Otsib Superstaari seitsmenda hooaja viies finaalsaade. (Robin Roots)

Võimaluse korral tuleb aidata

Kui Helise pere varjupaigast ära läks, hakkas üks koer nii õnnetult nutma, et Helise ja ta isa südamed murdusid. „Palusin emmet mitu nädalat, et me ikka selle koerakese koju tooks,“ räägib Helis. Lõpuks käis ta välja lausejupi, millega ema ära võlus: „Miks me ei aita, kui me saame aidata?“ Mõni aeg hiljem jooksis sama koer Helisele vastu, kui ta koolist koju tuli. „Ta oli nii rõõmus ja sõbralik, nagu oleks mind terve elu teadnud!“

Kui vanaemalt – isa emalt – sai Helis loomaarmastuse, siis vanavanaemalt – ema vanaemalt, kes lapselapselapsele praegugi kaasa elab – sai ta lauluarmastuse. „Olin väike ja ei osanud ehk rääkidagi, kui vanavanaema õpetas mulle lastelaule,“ meenutab Helis, kelle esimene laul oli „Põdra maja“. Ema tabas tütre laululembuse ära ja utsitas teda ka võistlustel käima. „Paar väiksemat konkurssi olen isegi võitnud, aga need oli tõesti väiksemad – ma ikkagi elasin maakohas,“ on Helis tagasihoidlik.

„Esikohti pole ka väga palju olnud. Rohkem nagu teisi, kolmandaid ja eriauhindu,“ tunnistab ta. „Samal põhjusel, mis ka staarisaates nüüd välja on tulnud: ma ei ole laval väga aktiivne. Vahel piirdungi ainult häälega,“ nendib ta. Helis saab ka ise aru, et mõnikord jääb sõust puudu, aga tunneb, et tal on raske ennast avada. „Kuidas miimikat edasi anda, kuidas liikuda – mulle on see kõik keeruline. Esimesi kohti said ikka need, kes jäid meelde. Mina sain tehniliste oskuste eest eriauhindu.“

Peres ei kallistata

Laulja usub, et tagasihoidlikkus tuleb perekonnast. „Mul on vend, õde ja ema-isa. Perena oleme väga lähedased ega karda koos olla, aga me ei väljenda seda eriti. Teeme rumalaid nalju, mille peale keegi ei solvu. See on väga tore, kuid hellust ja lähedust ei väljenda me kuidagi. Ei ole kallistajad ega ka ütle: „Sa oled kallis!““

Laval on Helisel raske ennast vabaks lasta, sest ta mõtleb sellele, kuidas lähedased teda vaatavad. „See on piinlik, sest näitan emotsiooni, mida ma muidu pere keskel ei tee. Ma pole kunagi tahtnud sugulaste pidudel esineda. Pigem esinen võõrastele, sest nende jaoks olen puhas leht. Ega nad sellesse negatiivselt ei suhtuks, aga see on minu enda alateadvuses kinni,“ ohkab ta.

Saate on Helis õppinud ennast rohkem avama. „Tunnen ennast vabamalt. Olen rohkem võõraste inimestega koos ja nendega on lihtne ennast vabaks lasta, sest nad ei tea mind nii hästi. Muidugi on ka surve aidanud, sest esinen ikkagi superstaarisaates,“ leiab ta.

„Saatesse tulekuga oli mul sama dilemma. Ma ei saa öelda, et ma poleks tahtnud, aga hoidsin ikkagi eemale, sest mulle pole meeldinud enda reklaamimine või väljapakkumine. Ma olen õnnelik, kui keegi kutsub või valib mind, aga ise ennast pakkuda on keeruline. Jätab mulje, nagu mul oleks vajadus ennast näidata (ja tegelikult vist ongi!), aga ma pelgan seda välja näidata,“ selgitab laulja. „Nüüd – kui ma päriselt mõtlen –, siis ma ei tahakski midagi muud teha peale laulmise. Ma tahan selles ikkagi karjääri arendada!“

***

Hakkas teismelisena kristlaseks

Esimest puutus muidu usuleigest perest pärit Helis kristlusega kokku 13aastasena. „Eestis läheb sensitiivsus ja maagia inimestele muidugi rohkem peale kui usk, aga ma ei karda inimestele öelda, et ma olen usklik,“ on Helis endas kindel. „Peres pole keegi enne mind usklik olnud. Suguslaste seast ka ei tea. Mina sattusin kristlaste korraldatud rahvusvahelisse laagrisse – tavaline noorte puhkelaager „English Camp“. Mitte kedagi ma seal ei teadnud, pakkisin asjad ja läksin,“ kirjeldab Helis. Noor neiu oli tegelikult aga varemgi kristluse vastu huvi tundnud. „Mõtlesin, et midagi peab ju veel olema – ei saa olla nii, et sured ära ja ongi kõik!“ leiab ta. Laagris õppis Helis kristlusest rohkem ja leidis selle endale sobiva. „Sellest ajast olen aidanud korraldada neid samu üritusi ja käinud pühapäeviti kirikus. Mulle see väga meeldib ja see on üks mitmetest osadest mu elus.“ Praegu Helis kirikus käia ei saa, sest pühapäeviti on superstaarisaade.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?