Andrus Vaarik: "Ema eluterve suhtumine surma õpetas mind elama."

Jaanus Kulli, 12. mai 2018

„Mäletan väga selgelt, kuidas ma häbenesin oma invaliidist ema. Läksime mööda Harku tänavat Nõmme turule ja ütlesin talle, et ära räägi, sest oli aru saada, et tal on kõnehäire. Mille peale ema küsis: „Kas sa häbened mind?“ Täiesti selgelt ja perfektselt. Mul on sellest ütlemisest tänase päevani kohutav süümekas. Kuigi lapse mõttes oli see loomulik reaktsioon, sa ei taha ju olla erinev, tahad olla normaalne,“ meenutab näitleja Andrus Vaarik ilma igasuguse valehäbita ühte seika oma elus, mille ta mälust parema meelega kustutaks. Aga ei saa. Sest Andrus, kes tähistab esmaspäeval oma 60. sünnipäeva, armastas oma ema väga. 

Homme, emadepäeval, jääb tal lillekimp emale küll viimata, sest ema lahkus siit ilmast kaheksa aastat tagasi. Ja jääb see kimp viimata ka hauale, sest tema tuhk on puistatud Paatsalu lahte. „See oli tema enda soov. Ta ütles: „Kui ma suren, viska ka mind sinna poisi ja isa juurde.“ Poisi all mõtles ta mu nooremat ja varalahkunud venda Madist.“

EMA HILJA 1963. AASTAL:  „Naistepäevaks sai emale ikka lilli viidud. Ema oli alpikannihull. Tal oli vihikus kirjas, palju ühel või teisel potil õisi peal on. Alpikannid sobisid talle ja tema alpikannidele,“ ütleb Andrus. (Erakogu)

Andruse ema Hilja oli 45aastane, kui teda tabas insult. „Ta kaotas kõnevõime, parem pool lakkas töötamast ja emast kaheksa aastat noorem isa pani otsekohe naabrinaisega putku. Omal ajal tundus see andestamatu, aga nüüd, 60aastaselt, ma mõtlen, et mul on elada üks elu. Mida ma ise teeksin sellises situatsioonis? Ma tahaks uskuda, et isa oli armunud…“ mõtiskleb Andrus. Lisades hiljem, et ema ei andestanud isale kuni oma elu lõpuni.

„Ema oli selle ajani, kui ta sai insuldi, mõnes mõttes ikka proua. Tal polnud küll kõrgharidust, aga ta oli lõpetanud Mõdriku kodumajanduskooli Virumaal, ta valdas raamatupidamist, oli toidupoe juhataja, mis tollal oli peen amet, ja ta väitis, et oli Tallinnas esimene naine, kellel oli oma auto – vana Moskvitš. Ma arvan, et selle autoga ta eluvõõra ja kaheksa aastat noorema Rapla poisi ära võluski,“ muigab Andrus. 

„Aga emal endal oli kõva ja jõuline ema Hilda Virumaalt, kes oma tütre voodist välja peksis: „Kurat, voodist välja, võta ennast kokku! Hakkad käima ja hakkad rääkima, sul on kaks poega üles kasvatada, ei vedele siin!“ kamandas Hilda. Mäletan neid vihikuid, kus on näha, et käsi, aju ja mälu ei olnud sünkroonis ning vihikud olid täis vaid kriipse.“ Hilda tagantpiitsutamine aga mõjus. Aasta pärast insulti hakkas ema juba tegema lihtsamaid töid ja kasvataski üles kaks poega.

Insuldi tagajärjel lubjastus Andruse emal ka parem silm. „Mõne koha pealt oli ta tagasihoidlik - rumalalt tagasihoidlik, nagu hiljem selgus. Ema kurtis juba mitu aastat, et näeb halvasti, kuigi prillid olid tal olemas. Sain ta siis viimaks silmaarsti juurde ja mis selgus: tema parem silm oli täiest lubjastunud, ta ei näinud sellega üldse mitte midagi. Aga ta ei kaevanud ka, et tegelikult elab juba aastaid ja aastaid ühe silmaga.“

PULMAPÄEV: Andruse ema ja isa 1957. aastal abielu registreerimisel (Erakogu)

Ema ellu kaasa antud tarkused

Andrus ütleb, et ei mäleta, et ema oleks talle midagi otseselt õpetanud. „Et ma oleks saanud analüüsitavat tarkust. 10 käibetõde, et ära varasta ja valeta, seda muidugi. Samas - kogu oma olemise, vastupidavuse ja selgete prioriteetidega on ta mind tagantjärele mõeldes tohutult palju õpetanud. Isegi oma suremisega õpetas ta mind elama. See võis olla nädal enne ta surma: ema oli täie teadvuse juures, valusid polnud, lihtsalt süda väsis vaikselt ära. Seal Keila hooldushaiglas, mille kohta ma ei ütle mitte ühtegi halba sõna,  need alamakstud ja peamiselt vene rahvusest prouad olid minu meelest kuldsed inimesed. Tõin emale kohvi, viinamarju ja maasikaid ja küsisin, et mida veel, ma ei oska sulle enam midagi tuua. Ema vaatas mulle sellise õnnistatud pilguga otsa ja lausus: „Mis lollusi sa räägid, ei mina taha enam midagi.“ 

Ema õpetas Andrusele, et inimene loodud targaks ja ratsionaalseks. „Et ta on kujunenud kuidagi väga harmooniliselt, et ilmselt peavadki energia ja eluhuvi ja hasart hääbuma. Ta oli 85aastane, kui suri. Oleks ju kohutav, kui sa surivoodil kisendad, et lähen ja teostan veel ennast,“ naerab Andrus natuke kibedalt. 

Ja jätkab samal teemal. „Ema eluterve suhtumine surma õpetas mind elama. Naistelt on ikka palju õppida. Naise loogika lähtub liigi säilimise seisukohast ja see on palju sügavam loogika. Mehed oskavad suurejooneliselt meelt lahutada - mida muud poliitika, sport ja äri on. Aga baas on see, et me liigina säiliks. Kui mehed oma asjadega väga puntras on, ütlen neile ikka, et minge küsige nõu targa naise käest. Minu kuuldes ei saa kunagi öelda, et koolis on liiga vähe meesõpetajaid - ei, las lapsi õpetavad targemad,“ mugistab Andrus talle nii omaselt naerda.

„Umbes nädal enne ema surma mõtlesin ma, et kas ma olen kunagi emale öelnud, et ma armastan teda. Ei ole vist, see pole nagu kombeks,“ meenutab Andrus oma mõtteid ajast, kui ta haiglas ema voodi ees seisis. Ja hüüdis sealsamas: „Ema, ma armastan sind!“ „Et ta on armas ja tubli ja mul on nii hea meel teda näha – seda sai varem ikka öeldud. Aga mitte seda, et ma armastan sind.“

Oli Rootsis, kui ema suri

Andrus ei olnud Eestis, kui ta ema Keila hooldushaiglas suri. „See juhtus teatripäeval, 27. märtsil 2010. Samal hetkel, kui ma oleksin pidanud olema hoopis Estonia laval ning võtma vastu oma esimest ja küllap ka viimast parima meesnäitleja aastapreemiat Tšissiku osatäitmise eest Elmo Nüganeni lavastuses „Meie, kangelased“. Riina Viiding vihjas nii kirglikult mu kohalolu vajalikkusele, et sain otsekohe aru: preemia ma saan. Aga meil oli juba mitu kuud tagasi kokku lepitud, et mängime Stockholmis Eesti Majas Andrus Kivirähki näidendit „Meri ja Orav“.“

1960 AASTA SUVI: Andrus Vaarik ema Hiljaga. Eemalt paistab ema Moskvitš. (Erakogu)

Kuskil kaks-kolm minutit oli aega lavale minekuni, meenutab Andrus. „Meiega oli kaasas veel Liina Tennosaar ja nii me kolmekesi seal toas - Egon (Nuter – JK), Liina ja mina - seisime, et siis kohe-kohe koos Egoniga lavale astuda. Korraga heliseb mul telefon. Võtsin vastu ja teisel pool toru ei öeldud muud kui hästi lakooniliselt: „Teie ema lahkus“. Võtsin ennast momentaalselt kokku, polnud ju mõtet vahetult enne etendust sõpradele ja kolleegidele öelda, et ema on surnud. Ma ei tahtnud, et oleks tekkinud melodramaatiline atmosfäär, kus mulle oleks hakatud kaasa tundma.“

Andrus tundis, et tema juba grimmi all olevas näos ei liikunud selle lühikese kõne ajal ükski lihas. „Minu vastus oli: „Aitäh teatamast, ma pole hetkel Eestis, aga tulen juba ülehomme tagasi. Ei sõnagi surmast. Panin telefoni ära ja siis nägin, kuidas Liina ja Egon mulle otsa vaatavad ning nende silmades peegeldub vaid üks küsimus: mis juhtus? Kurat, ma olin oma meelest nii proff oma emotsioonide valitsemisega! Aga küsimus on mõtlemise jõus. Öeldakse, et näitleja peab laval päriselt mõtlema. Ja kui see mõte on sinu jaoks väga tähtis, jõuab see saali. Nii et tuleb välja, et mu ema õpetas mulle oma surmaga midagi mu elukutsesse puutuvat.“ 

Eelnevaga tuleb Andrusele meelde ema reaktsioon, kui ta teatrikooli lõpetas ja diplomiga koju tuli. „Ema, kes oli mu koolitamise nelja aasta jooksul kinni maksnud, vaatas seda ja ütles: „Väga tore, aga sa võiksid miskit elektriku asja ka veel juurde õppida.“ Kui mõne aasta pärast selgus, et poiss ei jäägi nälga ja temast kirjutatakse isegi lehes, oli ta väga rõõmsalt jahmunud.“   

Selge pilk nii enda elu kui ka ilma peale

 Andrus ütleb, et näeb tihti ema unes. „Vahel kohe väga tihti. Ja alati on ta justkui omas elemendis, ei ole kunagi situatsioonides, kus ta mõjuks võõrana. Tal oli selge pilk ilma peale ja nii on ta ka unenägudes. Unenägudega seoses: ta pidi matma oma noorema poja ja kurtis ikka, et Madist - või nagu tema ütles: poissi – ta unes ei näe. Kõiki sugulasi nägi, aga mitte kordagi poega. Olin parajasti Paaadermaal, kui ema helistas ning ütles väga selgelt ja väga artikuleeritult: „Su vend on surnud“. Lõugasin naabri värava peal nutta, kuna seal polnud kedagi kodus, aga ema suhtus surma külmalt, kainelt ja rahulikult. Selline mu ema oli.“

Lõpetuseks ütleb Andrus, et juba 30 aastat enne surma, kui ema oli oma kaks poega suureks kasvatanud, hakkas ta hommikuti ärgates korrutama: „Issand, ikka elus! Ei tea, milleks. Mul on ju kõik tehtud.“ Seda nimetan ma naiste tarkuseks. See on selline selge pilk iseenda elu ja ilma peale. Ilma igasuguse melodramaatilisuseta.“

Kui Andruselt küsida, kas tal jäi emale midagi ütlemata, tuleb kiire vastus: „Ei. Kõik sai öeldud. Ka see lause: „Ema, ma armastan Sind!““

Ema Hilja, Andrus, vend Madis ja isa Ants 1963. aastal (Erakogu)

„Oh issand! Muidugi on mul viin võtmata.“

Peale insulti sattus Andruse ema riskigruppi. „Tal oli madal vererõhk ja arst soovitas tal võtta iga päev 50 grammi konjakit. Aga kuna konjak on kallis, võttis ema viina. Vaat et sada grammi päevas ja nii kuni elu lõpuni. Kohe hommikul istus ta voodi äärele ja võttis 50 grammi, millega ta ennast justkui käima tõmbas ning alles seejärel hakkas ennast riidesse panema. Ükskord, kui ta oli justkui natuke uimane, ei saanud sõnu suust, küsisin naljaga pooleks, et kas sul on viin võtmata. „Oh issand, muidugi on mul viin võtmata!“ hüüdis ta sellepeale, lippas oma tuppa, võttis lonksu ära ja tuli tagasi. Ma arvan, et kui ma oleks talle Keilasse haiglasse viina viinud, oleks talle vähemalt üks kuu lisa antud. Aga mul ei käinud seda lülitust, see oli automaatne tabu, et kuidas ma lähen haiglasse ja valan talle salaja kohvi sisse sortsu viina,“ muheleb Andrus talle nii omasel moel.

EMA SÜNNIPÄEV: 20. november 1998. Vend Madis,  Andrus, Madise poeg Joonas ja ema Tallinnas ema 74. sünnipäeval. (Erkogu)

Kodumajanduskool ja imelised kotletid

„Ema oli väga hea kokk. Arvestades, et tal töötas vaid üks käsi, võib väikese liialdusega öelda, et ta keeras kartulisalati kokku 30 sekundiga. Ta tegi imelisi kotlette ja ma ei tea, mis nipp tal oli, et need nii hästi maitsesid. Aga oli. Siis veel tema pannkoogid ja hapukapsasupp, mmmm…. Kuigi ma ei ole väga suur hapukapsasupi sööja.

Enne, kui ta insuldi sai, oli ta ka väga hea pagar. Ema tegi imelisi kooke ja küpsiseid.

Sünnipäeva planeerimine hakkas tal juba nädal varem ning peolaud oli selline, et sinna poleks mahtunud enam ükski vaagen ega taldrik. Aga jutt oli ikka selline, et ega laual pole õieti midagi. Ema oli sõja üle elanud inimene ja eks sealt need kompleksid.

Kokakunstioskused oli ta aga omandanud Mõdriku kodumajanduskoolis.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?