Andrus Vaarik: "Ema eluterve suhtumine surma õpetas mind elama."

„Mäletan väga selgelt, kuidas ma häbenesin oma invaliidist ema. Läksime mööda Harku tänavat Nõmme turule ja ütlesin talle, et ära räägi, sest oli aru saada, et tal on kõnehäire. Mille peale ema küsis: „Kas sa häbened mind?“ Täiesti selgelt ja perfektselt. Mul on sellest ütlemisest tänase päevani kohutav süümekas. Kuigi lapse mõttes oli see loomulik reaktsioon, sa ei taha ju olla erinev, tahad olla normaalne,“ meenutab näitleja Andrus Vaarik ilma igasuguse valehäbita ühte seika oma elus, mille ta mälust parema meelega kustutaks. Aga ei saa. Sest Andrus, kes tähistab esmaspäeval oma 60. sünnipäeva, armastas oma ema väga. 

Homme, emadepäeval, jääb tal lillekimp emale küll viimata, sest ema lahkus siit ilmast kaheksa aastat tagasi. Ja jääb see kimp viimata ka hauale, sest tema tuhk on puistatud Paatsalu lahte. „See oli tema enda soov. Ta ütles: „Kui ma suren, viska ka mind sinna poisi ja isa juurde.“ Poisi all mõtles ta mu nooremat ja varalahkunud venda Madist.“