Kuidas algas laulev revolutsioon? 30 aastat Alo Mattiiseni lauludest

Asso Ladva, 12. mai 2018

„See kontsert oli pöörane,“ meenutab laulja Ivo Linna kümnendate levimuusikapäevade kontserti 14. mail 1988. aastal Tartu laululaval, kus ta koos ansambliga In Spe ja  Kiigelaulukuuikuga kandis esimest korda ette Alo Mattiiseni kirjutatud viis isamaalist laulu ning Tähtvere nõlvale ilmusid ei-tea-kust vähemalt paarkümmend sinimustvalget lippu.

Tol kevadel polnud Tartu laululava tegelikult olemas. Vana ja lõpmata kole betoonkolakas oli lammutatud, kuid uue ehitus polnud veel alanud. Olid vaid mõned väsinud pingiread, mille ette püstitati ajutine lava. Just seal lehvisid esimest korda enne taasiseseisvumist korraga paljud sinimustvalged lipud. Vaid kuu aega varem näitasid muinsuskaitsjad Tartus rahvusvärve igaks juhuks eraldi plagudena.

ESIMENE: Rahvas on veel rahulik ja lippe mahub pildile üksainus. 14. mai 1988, Tartu lauluväljak. (Tartu muusikapäevade arhiiv)

Musapäevad kui eelmäng

„Tartu üliõpilastel oli kaks suurt üritust: tudengipäevad olid sügisel miilitsapäeva paiku, ja kevadel olid rahvaste sõpruse päevad,“ meenutab ajakirjanik Erki Berends, kes kuulus Tartu levimuusikapäevade korraldajate tuumikusse. „Rahvaste sõpruse päevadele tuli mitmeid välisdelegatsioone mitmelt poolt Nõukogude Liidu. Meil on palju head muusikat ja miks mitte seda neile pakkuda, selline oli algne mõte. Aga vist juba teisel aastal teisenesid sõpruse päevad sujuvalt muusikapäevadeks.“

Teine peakorraldaja Riho Illak nimetab ära teise alge: „Olin toona noortemaja direktor ja aasta varem tegime Viljandi rokifestivali eeskujul mittemidagiütleva nimega festivali „Tartu sügis“, kus esinesid Fix, Günf ja mitmed teised.“

Illaku sõnul oli kohe alguses selge, et vokaal-instrumentaalansamblite ülevaatust ei tule. Iga kava peaks olema spetsiaalselt muusikapäevade jaoks tehtud. Programmi kokkupanekul oli määrav roll praegu Nortalis töötaval ja araabia maades resideeruval Rein Langil, kes pidas muusikutega läbirääkimisi, meenutab Illak.

Laulja Ivo Linna sõnul oli levimuusikapäevadel esinemine suur au. Spetsiaalselt selleks kirjutati muusikat ja tehti proove. Linna esines seal Rock Hoteliga, ka Justamendiga sai mitu korda lauldud. Kuid peamine oli siiski seltskondlik kokkusaamine. Isegi kui esinemist ei olnud, siis kohale tuli ikka minna. „Kõige esimesel ma ei käinud, aga kõigil järgmistel küll,“ ütleb laulja.

„Artistid ei kohtu väga sageli, kõik teevad tööd ja peamiselt nädalavahetustel. Terve seltskond sai kokku, käidi teiste kontserte kuulamas, pärast oli bankett. Pidu käis kogu aeg. Tartu kihises kolm päeva. Mõni magaski Vanemuise kontserdimajas,“ räägib Linna.

Berends selgitab, et levimuusikapäevade skeem eeldas, et pillimehed mängivad tasuta: „Meie tagasime neile elamise, et neil oleks süüa ja juua. Aga viimaks hakkas üks või teine huvi tundma, et mis ma esinemise eest saan. Siis tuli juba Rock Summer ja eks muusikapäevade aeg sai läbi.“

Linnal ei ole kahju, et levimuusikapäevad otsa said. Majanduslikud olud muutusid – sadadele muusikutele öömaja pakkumine, nende toitmine-jootmine – sellisel moel korraldatud üritus ei olnud enam võimalik. „Võib-olla ongi hea, et nad lõppesid ja ei jäänud vinduma,“ mõtiskleb Linna. „Nüüd on sellest jäänud ilus mälestus.“

DŽINN ON PUDELIST VÄLJAS: Nagu võluväel tekkis publikusse järjest rohkem sinimustvalgeid lippe. (Tartu muusikapäevade arhiiv)

Vabasse õhku

Levimuusikapäevad peeti peamiselt Vanemuise kontserdisaalis. Sealt väljusid need esimest korda 1986. aastal suurte ühislaulude loomise harjal.

„Kevad on Tartus ilus ja midagi võiks välja viia,“ meenutab Berends tolleaegseid arutlusi. „Peeter Vähi kirjutas „Üks laul, üks viis“ ja korraldasime nüüdses Vanemuise ülemises parklas rahukontserdi. Eks poliitiliselt oli vaja ikka näidata, et on rahu ja sõprus. Kuid see oli ainult väikene osa muusikapäevadest.“

Järgmisel aastal tegid muusikapäevad sutsu Tartu Raekoja platsil, kuid siis oli asjal poliitiliselt hoopis teine mekk – käis sõda fosforiidi kaevandamise vastu. Ühislauluna esitati Mattiiseni „Ei ole üksi ükski maa“ ja plats oli täis kollastes türpides „ei fosforiidile“-tegelasi.

Järgnesid kümnendad muusikapäevad, mida ümmarguse arvuni jõudmise puhul korraldati suurejoonelisemalt kui varasemaid. Riho Illaku sõnul tahtis senine korraldusmeeskond väärikalt lõpetada ja teatepulga uutele tegijatele üle anda. „Me tahtsime pauguga lõpetada, et kui keegi tahab edasi teha, las siis teeb,“ kõneleb Illak. „Kõik oligi viimase peal: Eesti parimad muusikud, oma turvateenistus, kooperatiivid pakkusid laululaval šašlõkki, suhkruvatti, õlut.“

„Eks me võtsime oma häbematuse kokku ja läksime lauluväljakule,“ muigab Berends. „See oli selline hea vabaõhu andmine, bändid tegid oma tavapäraseid lugusid, et publikul oleks hea olla. Laboratoorne pool jäi ikka Vanemuise kontserdisaali, kaks päeva olid kontserdid seal ja kaks päeva lauluväljakul.“

DŽINN ON PUDELIST VÄLJAS: Nagu võluväel tekkis publikusse järjest rohkem sinimustvalgeid lippe. (Tartu muusikapäevade arhiiv)

Mälestusväärne 14. mai

Kumu, et Tartu lauluväljakul hakkab midagi suurt tulema, levis Tartus päris laialt. Juba hommikust proovi, kus Mattiiseni laule lava jaoks paika sätiti, jälgis päris palju inimesi.

„Levimuusikapäevad olid nagu praegu Saaremaa ooperipäevad – 90% publikust tuli mujalt,“ naerab Berends. „Sõid hommikusöögi ära, lõunase kontserdini oli palju aega, uudishimu oli suur, eks siis tuldi proovi kuulama.“

„Proovi ajaks kogunes kuulajaid omajagu,“ nõustub Illak. „Enamik neist olid pileti ostnud ja käepaeltega. Nad pidasid ennast viisakalt üleval, ei seganud kedagi, nii et polnud põhjust neid ära ajada.“

Vabaõhukontserdid möödusid meeleolukalt ja rahvast oli omajagu. Juba laupäevasele kontserdile tulid mingid noormehed sinimustvalge lipuga, mäletab Illak. Järgmisel päeval oli uus kontsert, ja selle lõpp, kus pärast Justamenti tulid lavale In Spe ja Kiigelaulukuuik, kujunes täiesti eriliseks.

„Sinimustvalge väljatoomisest on räägitud palju ja kõik korrigeerivad seda omasoodu,“ muigab Illak. „Ega meie seda sellisel kujul ette ei näinud ega planeerinud. Lippe tuli kümnete kaupa. Reet Linna järgmisel päeval ütles, et ta sai mitmetunnisest salvestusest eetrisse lasta ainult paari minutit – igal pool oli mõni lipp kaadris. Aga aasta oli alles 1988 ja televisioonis veel sinimustvalget näidata ei söandatud.

Täitevkomitee siseasjade osakonna asjamees püüdis oma kohustust koomilisel kombel täita ja käskis lipud ära korjata,“ mugistab Illak naerda. „See olla provokatsioon, ja kui korraldajad lippe ära ei korista, siis ta kutsub miilitsad seda tegema. Mina vastu, et just see ongi provokatsioon, inimesed on rõõmsad ja rahulikud. Kui miilitsad väljaku peale tulevad, siis läheb meie turvateenistus minema ja vastutus jääb miilitsale.“ Illak ütleb, et nende turvateenistus oli vägev, koosnes peamiselt kehakultuuri- ja õigusteaduskonna tudengitest. Pealikuks oli Andrus Öövel, kellel oli vaja oma organiseerimisoskusi tulevikule mõeldes tõestada.

EESTLANE OLEN JA EESTLASEKS JÄÄN! Finaaliks rivistusid lavale nii muusikud kui ka korraldajad – Jaan Elgula, Erki Berends, Reet Linna, Jaan Habicht, Riho Illak, Ivo Linna ja Tarmo Pihlap. (Tartu muusikapäevade arhiiv)

Laulva revolutsiooni algus

„See on mu paremaid kontserdielamusi,“ on Linna praegugi vaimustuses. „Mööda Tähtvere tänavaid tulid rahvamassid lauluväljakule. Kõik muusikapäevadel esinenud muusikud olid kohal. Eestlaselaul läks veel kordamisele. Korüfeed, nagu Jaak Joala ja Priit Kuulberg, langesid mulle kaela ja lihtsalt nutsid.“

Enamik lava taga viibinud muusikuid tuli viimaseks lauluks lavale ja teoks sai levimuusikapäevadel juba traditsiooniliseks saanud ühislaul. Ka korraldajad tõmmati kaasa. „Eks minagi jaurasin seal lava peal, olin kuskil Reet Linna ja Toomas Lunge lähedal,“ meenutab Berends. „Muidugi nägin ma siis hoopis teistsugune välja.“

Pealtvaatajana kontserdil viibinud toonane Tartu ülikooli majandusteaduskonna tudeng Kalle Vaalma meenutab, et arusaamine millegi suure ja tähtsa tunnistamisest jõudis kohale alles hiljem: „Noore poisina vahtisin ma pille ja võimendusi, see oli tolle aja kohta ennenägematu. Rahvast oli palju, lipud lehvisid ja meeleolu oli ülev, sellest ma sain aru küll. Väga täpselt on meeles, et lava ees lehvis üks täpiline lipp, vist oranž, ja enne kontserdi lõppu tekkis täpilise lipu kõrvale sinimustvalge.“

„Ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas selline tunne tekib, me olime justkui maast lahti,“ mõtiskleb Linna ja nõustub, et tegu oli avamänguga „Eestimaa laulule“, mis leidis aset vaid mõne kuu pärast.

Mattiiseni geniaalsus - õiged laulud õigel ajal

„1987. aasta sügisel otsis Alo mind üles ja rääkis, et tal on kavatsus kirjutada viis isamaalist laulu esimese ärkamisaja lauludega seotult ning pakkus, et mina võiks neid laulda,“ meenutab Ivo Linna. „Mina ei osanud midagi muud arvata kui kahe käega poolt olla. Esiteks oli aeg pöördeline ja igasugune esinemine levimuusikapäevadel oli suur asi.“

Erinevad inimesed on meenutanud, et Mattiisen tahtiski viiest laulust koosneva tsükli saada valmis just Tartu levimuusikapäevadeks. Mõned korraldajatest olid käinud proovis, mõned kuulnud esimeste laulude salvestusi ja teadsid oodata vägevat kontserti.

„Esimene, mille Alo valmis sai, oli „Mingem üles mägedele“ ehk teise pealkirjaga „Peatage Lasnamäe“,“ räägib Linna. „Teksti sellel kirjutas Henno Käo, teistele lauludele tegi tekstid Jüri Leesment. See sai 1987. aasta sügisel raadiomaja stuudios lindistatud. Pärast me veel naersime ja haukusime, et küllap meid varsti kong ootab. Oli laul ju migrantidest.“

Aprillis ja mais tegid Mattiisen ja Linna Nõmme rahvamajas proove koos In Spe ja Kiigelaulukuuikuga. „Ei mäletagi, et ma millegi muuga oleks nii kõvasti proove teinud,“ räägib Linna. „Paremaid proove pole olnudki. See oli mingi vaimustus, tegime ühte laulu kümme korda järjest. Kõik noodid olid viimseni peas. Kuigi teisi ilusaid laule oli veel, siis Alo isamaalised laulud moodustasid laulva revolutsiooni keskpunkti,“ ütleb Linna. „Mul on hea meel, et Alo oma geniaalsusega tabas ära õige hetke õigete laulude tegemiseks.“

Aasta hiljem tuli Alo välja järgmise viie isamaalise lauluga, kuid muusikute meelest ei olnud nende esitamine Tartus enam hea mõte. „Muusikapäevad kolisid Tartu ülikooli staadionile ja ma ütlesin, et ärgu tulgu selle ideega teist korda välja,“ sõnab Linna. „Aga me laulsime need laulud ära, ainsana on meelde jäänud nõukogude sõjaväe lahkumisele viidanud „Hakake mehed minema“. Need laulud ei läinud enam peale, sama nuga teist korda enam ei lõiganud.“

(Tiina Kõrtsini)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?