Hitleri päevikud: mees, kes valmistas maailma suurima võltsuudise

Tõnis Erilaid, 12. mai 2018

Kuulujutud Hitleri salapäevikust jõudsid Saksa nädalaajakirja Stern usina reporteri Gerd Heidemanni kõrvu 1979. aastal. Ta leidis ka mehe, kes oli valmis päevikud talle müüma, ja algasid pikad kõnelused raha üle. Ei Stern ega samuti päevikust väljavõtteid avaldanud Sunday Times teadnud veel, millise ajaloolise skandaaliga kõik lõpeb.

Päevikute valdaja Konrad Kujau, Ida-Saksamaalt läände põgenenud mees, rääkis Sterni ajakirjanikele pisut müstilise loo, kuidas ta Hitleri käsikirja enda kätte sai.

1945. aasta aprillis olevat Dresdeni lähedal alla tulistatud lennuk, mille pardal oli mitmesuguseid Hitlerile kuulunud esemeid. Talupojad avastasid sealt päevikud ja peitsid need küüni heina alla, kuid Ida-Saksa kõrge luureohvitser olnud need välja nuhkinud. Nii jõudsidki päevikud lõpuks toonase aktiivse noorkommunisti Kujau kätte, kes need 1959. aastal üle piiri läände tulles kaasa võttis.

61 köidet puhast jama

Lõpuks maksiski seda lugu uskuma jäänud  Stern 61 päevikuvihu eest peaaegu üheksa miljonit marka. Seda enam, et soovitajaks ja Kujauga läbirääkijaks oli Gerd Heidemann, endale uuriva ajakirjanikuna nime teinud mees. Ja mitte ainult ajakirjanikuna: kui Stern saatis ta enampakkumisele, kus müüdi Göringi jahti, olevat ta jõudnud võrgutada ka Göringi tütre. Lisaks oli Heidemannil tohutu kollektsioon natside esemeid. Järelikult asjatundja!

Leid arvati nii väärtuslikuks, et konkurentide kartuses ei hakatud ennast vaevama põhjalikuma uurimisega, kas päevikud ka ehtsad on. Trükkimisega oli kiire. Paar käekirjaeksperti sai küll näha valitud väljavõtteid. Need tunnistasid, et käekiri on Hitleri oma. Miks ei pidanuks olema – Heidemann oli Sterni juhtkonna eest salaja tellinud ka käekirjanäidised samalt mehelt, kes päeviku võltsis. Nii et kui eksperdid käekirju võrdlesid, siis ei eksinud nad sugugi, kui tunnistasid, et kõik klapib. Ja lõpuks: kes põrguline hakkab nägema vaeva ja kirjutama tuhandeid võltslehekülgi? Raha saamiseks piisaks ju vaid ühest-kahest päevikuköites, aga siin on neid 61!

Nii läksidki trükimasinad käima. Hitleri salapäevikud jõudsid Sterni tiraaži tublisti suurendada ja ostuks kulutatud raha oli juba peaaegu tagasi teenitud, kui puhkes skandaal: päevikud polnud ehtsad. Muu hulgas avastasid uurijad, et nii paber kui ka tint on tänapäevase koostisega. Võltspäeviku kirjutaja oli seganud musta ja sinist tinti ning lisanud pisut vett, et kiri pikast seismisest pisut pleekinuna näiks. „Siin pole tegemist isegi mitte väga hea võltsinguga,“ nentisid uurijad.

Murdochi ajalooline lause

Tont teab, kas skandaal oleks nii suur olnud, kui mängu poleks sekkunud inglaste Sunday Times. See miljonilise trükiarvuga väljaanne ostis Sternilt õiguse avaldada valitud katkeid,  ning inglastel oli juba aega põhjalikumaks ekspertiisiks. Päevikute ehtsust hakkas uurima prominentne ajaloolane Hugh Trevor-Roper, Lord Dacre. 

Esmapilgul oli ta veendunud, et kõik klapib ja päevikud on ehtsad. „Nendel on tohutu ajalooline väärtus,“ ütles ta. Sunday Timesi peatoimetaja Frank Giles lasi sõsarlehes reklaamida, et nende veergudel ilmub enneolematu ülevaade maailma ühe koletuslikema mehe siseelust ja mõtteist, mis kirja pandud tema enda käega.

Pühapäeva, 24. aprilli öösel aastal 1983 kõlistas Giles kolleegidega klaase, kui korraga tuli mõte helistada Trevor-Roperile ja ta kampa kutsuda. Seda enam, et eessõna vajas ka järgmiseks nädalaks kavandatud päevikuväljavõte. Üks ajakirjanik, kes Gilesi juttu pealt kuulis, on selle hiljem kirja pannud: „Heakene küll, Hugh, kahtlusi on ju ikka, ei ole midagi kindlat selles elus. Aga kas su kahtlused on tõesti nii suured, et teed oma hinnanguis 180kraadise pöörde? Ah nii? Sa teed 180kraadise pöörde...“

Trükikojas masinad juba huugasid, virnastades järjest suuremat hulka värske trükivärvi järele lõhnavaid ajalehti. 

Giles tegi kõige suurema vea, mida peatoimetaja teha võib. Ta näitas otsustusnõrkust. Selle asemel et lasta lehte trükkida, ja kui järgmisel pühapäeval peaks tõesti vaja minema, siis varustama esikülje uue müüva teatega: „Kuulus ajaloolane ütles: poisid, Hitleri päevikud on võltsitud!“, helistas ta lehe omanikule Rupert Murdochile, kes pidi peatoimetaja asemel õige otsuse langetama.  „Saada p***se see ajaloolane!“ sai ta vastuseks. Seda lauset tsiteerivad ajakirjanikepõlvkonnad Sunday Timesis siiamaani. Nagu teistki Murdochi trumplauset: ajakirjandus, see pole tõe tagajaamine, vaid meelelahutus!

24. aprilli Sunday Times müüdi ära viimse eksemplarini. Ja kuigi vahepeal võltsingust aimu saanud Stern tunnistas juba samal esmapäeval Hamburgis korraldatud pressikonverentsil kõik üles, jäi Sunday Timesi tiraaž ka edaspidi tavalisest 30 000 – 40 000 võrra suuremaks.

Frank Giles kaotas küll koha.  Nagu Sterni peatoimetajagi.  

Kõik algas Hitleri akvarellidega

Herbert Kujau pandi koos Gerd Heidemanniga võltsimine eest vangi, kuid vastupidi Heidemannile, kes suri Hamburgis viletsas toas kõigi poolt unustatuna, läks tema elu aiva tõusujoones.

Tõsi, ajaehtede järelehüüdes tunnistati: tema elulugu on kirjas politseipaberites, kuid pole kindel, et isegi seal kõik õige on.

Läände tulles oli Kujau end elatanud tasuta lõunatalongide võltsimisega. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel avastas ta, et läbikukkunud kunstniku Adolf Hitleri  töödel on mõningane turuväärtus,  ja ta hakkas füüreri nooruspõlve akvarelle vorpima. Et paber ehtsam paistaks, kallas ta sellele pisut teed peale. See oli suhteliselt riskivaba äri – milline põrandaalune natsmälestiste korjaja julgeb end avalikuks teha ja kunstiasjatundja käest ekspertiisi paluda.

Sealt tuligi mõte edasi minna ja kirjutada Hitleri päevikud. Initsiaalide tarvis tellis ta Hongkongist kullast gooti suurtähed. Pealdistempel oli aga ehtne – pärit ühest SS-dokumendist, kus Kujau selle ettevaatlikult maha võttis ja päevikusse kleepis.Esimene uhkelt köidetud vihik sai valmis 1978. aastal. Kujau oli mõnel määral eeltööd teinud, kuid gooti kirja tundmisega tekkis raskusi. Nii pressiski ta esimese köite kaantele tähed FH. Seda viga pandi tähele alles siis, kui oli juba hilja. Ajaloolastele jäi hiljem silma hulk kummalisi asju. Näiteks füüreri päevikumärkus: „Käisin postkontoris, et mõned telegrammid saata.“

Paber väljanägemist muutis vanemaks ta ikka tee abiga. Teksti koostamisel olid abiks natsipartei aastaraamatud, viimaseid päevi punkris riigikantselei all aitas tal kujutada ajalehes Bild äsja ilmunud ülevaade sõja viimastest päevadest.

„Kui ma olin Hitler, siis teadsin väga täpselt, mis juhtus, ja mida ma mõtlesin!“ kuulutas ta kohtus uhkelt. Skandaali puhkedes oli ta muide koos armukesega Austriasse putkanud, kuid tüdines varsti ja tuli ning andis end kohtuvõimude kätte. Ta mõisteti nagu Heidemann neljaks aastaks ja kaheksaks kuuks vangi, kuid pääses juba kolme aasta järel.

Kujaust sai kuulsus. Ta avas Stuttgardis galerii, kus müüs omatehtud võltsmaale. Kõik teadsid, et need on võltsingud, kuid ostsid ometi. Paraku ei saanud ta jätta ka põrandaalust võltsimist: ta võeti kinni, kui tegi tellimise peale võltsitud juhiloa. Ent pääses siiski vaid trahviga. Kolis Mallorcale, kus Saksa turistid piirasid tema ateljeed, et näha, kuidas maale võltsitakse.

Kui Kujau 2000. aastal suri, kirjutas Guardian: „tegelikult võib ta veel kusagil peidus olla  ja valmistada ette järjekordset sajandivõltsingut!“ 

Võltsuudiste pikk ajalugu

Võltsuudised, Trumpi fake news, pole sugugi viimase aja leiutis. Valeuudised on levinud kogu maailmas juba sellest ajast peale, kui Gutenberg trükipressi leiutas, ning kitsa ringkonna kuulujuttude asemel levitasid pamfletid libauudiseid laiemalt. 1710. aastal kirjutas hilisem „Gulliveri reiside“ autor satiirik Jonathan Swift väga tõepäraselt: valed lendavad ees, tõde lonkab järele. 38 aastat enne seda oli Inglismaa kuningas Charles II andnud seaduse, mis pidi piirama libauudiste levikut. Tulemusteta. Ka Saksamaal ei tulnud „lügenpresse“ valetava pressi alistamisega toime. 

Swifti väide pidas paika tegelikult juba XVI sajandil, kui Veneetsias algas suur möll, sest lagedale ilmusid näiliselt ehtsad relazioni''d, linnavalitsuse paberid, mis pidid tõestama üüratut korruptsiooni. Rahutused kestsid kuni välja ilmusid ka ehtsad dokumendid, mis näitasid, et midagi kahtlustuseväärset ei olnudki. Kui 1755. aastal laastas Lissaboni võimas maavärin, oli tõeste uudiste kõrval ajalehtedes teateid, kuidas neitsi Maarja oli isiklikult tulnud ja mõnegi inimese päästnud. Libauudised on olnud ka vanasti valitsuse levitatav propaganda, nagu Ben Franklini kirjutatud uudised, kuidas metsikuid indiaanlasi on palgatud ameeriklaste skalpe jahtima otse kuningas George III käsul. Ja mõnikord on ajalehed ka varem uudiseid välja mõelnud selleks, et oma tiraaži kasvata. New York Sun tegi seda 1835. aastal, kui kirjutas tulnukate maandumisest ja oma koloonia asutamisest Kuul. Nii ongi ajaleheuudised vähemalt 300 aastat pakkunud tõtt ja valet läbisegi. Pole see sugugi viimase aja trend!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?