Portvein, sardiinid või Ronaldo? Ei – Portugali suurim rikkus on inimesed

Sirje Presnal, 12. mai 2018

Seal on soe, isegi talvel. Seal on võrratud toidud, ja – mis pole sugugi vähe oluline – portvein. Seal on nii palju kultuuri ja tohutu rikas ajalugu. Portugal on Ronaldo kodumaa. Ja loodus – oh, kui ilus see veel on! No ja siis on Portugalis veel odav ka. Kes ei tahaks sellises kohas elada?

Kui küsida, mis mulle Portugalis kõige rohkem meeldib, siis ei pea ma pikalt mõtlema – inimesed! Alles siis ookean ja kõik muu…

Portugal oli üks viimaseid riike Euroopas, kus ma veel käinud ei olnud. Samamoodi polnud seal kunagi käinud minu abikaasa. Ometi plaanisime just sinna kolida.  

Tõmbasime kaardile Lissabonist Portoni mõttelise joone – kusagil sellel trajektooril võiks asuda meie tulevane kodu. Minu soov on, et võimalikult lähedale ookeanile, abikaasa soov: võimalikult kaugele metsatulekahjudest (mis on Portugalis üpris-üpris sagedased). 

Tasulistele teedele varu 100 eurot

Märkisime maha punktid: Lissabon-Sintra-Coimbra-Aveiro-Ilhavo-Porto, võtsime lennukipiletid ning põrutasime oma potentsiaalset kodumaad avastama.

Piletid maksid umbes 230 eurot edasi-tagasi per face, ümberistumisega Stockholmis. Broneerisime eelnevalt ka auto (minu nõudmisel automaatkäigukastiga): 465 eurot kümme päeva, ning hotelli kaheks esimeseks ööks Lissabonis. Peatusime lennujaama lähedal, sest leida kesklinnas mõõduka hinnaga ööbimiskohta, kus saab ka tasuta parkida, meil ei õnnestunud.

Hotellide hinnad reisil jäid 40 ja100 euro vahele ja kõige odavam oli kõige toredam – ülilahke pererahvaga B&B täielikus pärapõrgus. Siinkohal olgu öeldud, et meie reis oli jaanuaris – seega olid nii hotellide kui ka autorendi hinnad vähe madalamad kui suvel. 

Kui autorendis oma „elegantse“ nelja uksega Smarti kätte saime, lajatati esialgsele arvele otsa veel 75 eurot, ent see tagas võimaluse kasutada tasulistel teedel Telepassi väravat, et igal peale- ja mahasõidul piletite ning müntidega mitte jännata. Kulutades vähem, oleksime ülejäänud raha pärast tagasi saanud.

Kümne päevaga sõitsime maha 2600 kilomeetrit ja tasulisi lõike tuli kokku umbes saja euro eest. Vahel proovisime ka kõrvalteid, kuid mõnigi kord oli ajakulu vähemalt kahekordne. 

Portugali sümbol - azulejo (Pixabay)


Salatit saab ainult keraamilsel kujul

Esimesed poolteist päeva veedame Lissabonis ja sõidame ringi metrooga. Selleks tuleb osta metrookaart ja sellele vastavalt vajadusele raha peale kanda. Sama kaardiga saab – kui mu mälu ei peta – sõita ka bussi ja trammiga.

Juba esimene poeaken viib mu ekstaasi: kapsa-, baklažaani- ja tomatikujulised supitirinad, väiksemad ja suuremad vaagnad-kausid-taldrikud. Vaasid, mis on kaunistatud ülielutruude kiilide, konnade ja pääsukestega. Ning ohjeldamatul hulgal eri vormis keraamilisi sardiine. Tegemist on Portugali ühe populaarsema müügiartikli ning rahvusliku uhkuse, Bordallo Pinheiro keraamikaga. Ma vahetaks kõik oma nõud nende vastu välja.

Järgmises poes on ainult konservid. Kümnete riiulite kaupa sardiinikonserve, ühel ägedam etikett kui teisel. Lähemal uurimisel selgub, et peale sardiinide on karpides ka turska, lõhet, kaheksajalgu, kalmaare... Ja mõnes sardiinipildiga purgikeses ka šokolaadi ning seepi. Meie kilu- ja sprotitööstusel on, kuhu areneda. 

Teatavasti ei tee miski näljasemaks kui poodlemine, kuid õnneks on Lissabon restorane täis. 

Käime oma reisil nii mõneski tunnustatud restoranis ja vahel tuleb järjekorraski seista. Paraku pean tunnistama, et jalustrabavat söögielamust ei saanud ma üheski neist, kui arvata välja kümnekäigune õhtusöök Pedro Lemoses, Michelini-tähega restoranis Portos. Portugali köök on meie kergete roogadega harjunud magude jaoks pisut raskepärane ja rammus. Salateid eriti ei pakuta, taimetoidumenüü on kasin, sageli üldse olematu.

Porto jaoks ühest päevast kindlasti ei piisa. (Pixabay)

Aitavad heast südamest

Kolmandal reisipäeval asume teele. Üksjagu Lõuna-Euroopas ringisõitnuna kujutasin ette, et ka Portugal on täis väikseid võluvaid keskaegseid külakesi mägede jalamil ja võrratuid loodusvaateid. Tegelikult (kuigi ilmselt ei ole paljud minuga nõus) sarnaneb see osa Portugali countryside´ist, kus meie ringi tuuritame, rohkem Poolaga – üks üsna ilmetu küla on kinni teise samasuguse otsas. Kuid kuna väga suur osa meie reisist kulges kiirteel, siis päris üldistusena ma seda tähelepanekut välja ei paku.

Meie road-trip’i kõige vägevam seiklus oli kohe teeloleku esimesel õhtul. Olime broneerinud endale ööbimiskoha B&Bs kusagil väikekülakeses Óbidose-nimelise linna lähedal. Selle asemel, et tippida navigaatorisse koha nimi (liiga keeruline), sisestasime kodulehelt leitud geograafilised koordinaadid. Ja oi kui valesti me tegime…

Pärast lõppematuna näivat tiirutamist külade vahel suunas GPS meid kahtlasele mudateele. Väljas valitses pimedus ja bensiinipaagis peaaegu tühjus. Abikaasa võttis öömaja perenaisele emotsionaalse kõne teemal, kuidas kodulehele aadressi kirjutada. Seejuures aga unustas juhtimise ja pööras kraavi. Kraav oli sügav! Õnneks jäi auto taguotsapidi truubile kinni ning poolviltu kraavi servale kõlkuma. Teema muutus hetkega: öömaja perenaine, kes oma abikaasaga parasjagu kõrvalkülas peokesel õdusalt aega veetis, jättis kõik sinnapaika ning alustas tormilist päästeoperatsiooni. Paari minutiga oli mobiliseeritud nii küla suurima auto omanik kui ka autoremondimees. Mõningase pusimise peale, mis mingil hetkel näis üpris lootusetu, õnnestus Smart kraavist välja sikutada. Meie õnneks ei olnud see viga saanud, kui välja arvata väike mõlk iluraual (mis rendifirmal õnneks märkamata jäi).

Meie pakutud rahatähtedest ei hoolitud – sõpru aidatakse ju heast südamest. 

Sel reisil oli meil õnne tutvuda mitme kohalikuga ja eranditult kõik nad olid vapustavalt toredad inimesed – rõõmsad, lahked, abivalmid. Aga mitte ülevoolavalt familiaarsed, nagu lõunamaalased sageli on, vaid väljapeetult sõbralikud. Nagu eestlased. Inimesed olid selle reisi vaieldamatult parim osa.

Külma ei saanudki naha vahelt välja

Pärast seikluslikku ööd põrutasime edasi põhja poole, sihtkohaks rannikuäärsed linnakesed Aveiro ja Ilhavo Esimest neist, Aveirot, kutsutakse ka Portugali Veneetsiaks. Tegemist on tõepoolest võluva väikese linnakesega, kuigi Veneetsia mõõtu ta välja ei anna.

Aveirot kutsutakse Portugali Veneetsiaks. (Pixabay)

Aveiros tasub kindlasti mekkida sealset maiustust ovo  mole't – suhkrust ja munakollasest keedetud sisuga ning õhkõrna riisipaberist koorega koogikest. Kui plaanite neid kingituseks kaasa võtta, siis tasub karbike koha pealt ära osta, Lissabonis ovo mole’sid  enam niisama ei leia.

Aveirost veelgi võluvam on naabruses asuv värvikirevate triibuliste majadega rannalinnake Ilhavo (hääldatakse Iljavuu, sest kui öelda Ilhaavo, ei saa keegi aru, millest jutt). Ühes sellistest triibulistest majadest asus ka meie hotell – rõske nagu kelder. Kõige rohkem kogu reisi juures häiriski mind see, et kõik hotellid olid külmad ja niisked – kütet seal püsivalt sees ei hoita ja nii tuleb külalistel külmetada, kuni elektriradiaator või puhur toa lõpuks soojaks kütab. Temperatuur meie sealviibimise ajal oli enamasti alla kümne kraadi ja suure osa ajast sadas vihma. Seega, kui juhtute talvel Portugali minema, tasub soojad riided (ka kindad ja müts) ning vihmakeep kaasa võtta – need kuluvad marjaks ära.

Aveiro triibulised majad. (Pixabay)

Tulles tagasi Ilhavo juurde, siis jaanuaris on see koht välja surnud. Samas võin vaid ette kujutada, milline melu käib linna rannakohvikutes praegu. 

Portugali rannad on omaette avastamisobjekt – ookean on ikka hoopis midagi muud kui vaikselt loksuv Läänemeri.

Harry Potteri radadel 

Järgmine sihtkoht on Douro jõe kahel kaldal asuv Porto, Portugali suuruselt teine linn. See linn lihtsalt joovastab, ja mitte üksnes oma portveiniga. Porto seletamatu sarm inspireeris ka J. K. Rowlingut Harry Potteri lugusid kirjutama.

Majestic Cafe: Kohvik, kus armastas käia ka kirjanik J. K. Rowling. (Erakogu)

Üks koht, mida J. K. Rowling oma Portugali-aastail sageli külastas, on Majestic Cafe – juugendstiilis kohvik, mille interjöör on muutumatuna püsinud juba pea sada aastat. Cafe Majesticus pakutakse imehäid kooke koos sobiva portveiniga (umbes 14 eurot), ning seal lookleb talvelgi ukse taga kogu aeg saba.  

Teine suur turistimagnet Portos on Livaria Lello raamatupood, mida peetakse maailma kauneimaks. Räägitakse, et just selle neogooti stiilis raamatupoe interjöörist sai J. K. Rowling inspiratsiooni Sigatüüka kooli kirjeldusteks. Raamatupood on tõesti kaunis ja üpris pisike ning sinna pääseb vaid piletiga. 

Ent Portos on niisamagi mõnus uidata – astud sisse mõnda lahedasse poodi, võtad kusagil kohvikus klaasikese portveini, kohviku tagant avastad hämmastavalt suure kalmistu, selle kõrvalt katedraali, ja ühtäkki oled sattunud räämas majadega elurajooni, kus pesu lehvib akende vahele tõmmatud nööridel ning poisikesed ajavad mööda tänavat palli taga.

Küllap saite juba aru, et Porto jaoks tuleb varuda rohkem kui üks päev.   

Võluv tudengilinn Coimbra

Porto jäi meie põhjapoolseimaks sihtpunktiks. Tagasitee viis meid läbi Portugali tudengipealinna Coimbra.

Coimbra ülikooli noobel raamatukogu. (Erakogu)

Coimbra ülikoolilinnak asub pisikese kalju otsas, kuhu annab ronida. Ülikooli üheks suuremaks uhkuseks on Joanina raamatukogu, maailma üks tähtsamaid arhiivraamatukogusid. Saalides on loomulikult väljas vaid murdosa raamatukogu rikkustest. Aga ka hoone ise on kahtlemata muljetavaldav – uhked laemaalingud, kullatud võlvid ning laeni ulatuvad, rõdukeste ja redelitega raamaturiiulid viivad fantaasia miskipärast jälle Harry Potteri teemadele. Külastajate liikumistrajektoor saalis on köitega piiratud – nende väärt raamatute vahele oma näppu pista ei tohi. Vähe sellest, ka pildistamine on keelatud. Tänapäevatehnika on aga kaval ja põhiliselt just sellepärast, et pilti teha ei tohi, teeb mu abikaasa siiski mõned võtted.

Võluv on ka Coimbra vanalinn oma hubaste kohvikute ja pisikeste poekestega. Suveniiripoed meelitavad kõikvõimalike korgist asjadega, sest Kesk-Portugalis on palju korgipuumetsi ja -istandusi. 

Käisime veel mitmes toredas linnakeses ja muus kohas. Kuigi olime läinud Portugali plaaniga sinna kodu soetada, mõtlesime pärast kümnepäevane road-trip' i siiski ümber. Aga turistina läheksin iga kell tagasi.   

Duoro jõe ülemjooksul sõitke mööda kitsaid ja käänulisi mägiteid, imetlege loodust ja maitske veine. (Erakogu)

Parimad veinid valmivad ülem-Douro veinimõisates

„Mõnedki Portugali vaatamisväärt kohad jäävad peamagistraalidelt eemale, aga on seda enam põnevad,“ tõdeb end juba aastaid Eesti ja Portugali vahel jaganud Tiina Kangro. 

*Kesk-Portugalis asuv Lousã mäestik ja looduspark peidavad oma metsastel nõlvadel tänapäevaste silmadega vaadates müstilisi, üle 900 aasta vanuseid külasid. Osa neist on restaureeritud, seal saab tutvuda omaaegse tüüpilise lõunamaise mägikülaeluga ajast, mil kilt- või munakividest laotud maju ei krohvitud veel valgeks ega ääristatud siniste-kollaste triipudega – see kõik tuli sajandeid hiljem. Võtke märksõnaks Aldeias do Xisto. Külastega Candali, Talasnali või Cerdeira küla. Samast leiate ka hulgaliselt matkaradasid.

*Serra da Estrela on Portugali kõrgeim mäeahelik, millest ida poole jääb Hispaania. Portugal on üks väheseid maid maailmas, kus üle riigi kõrgeima mäetipu (1997 m) viib uhke neljarealine riiklik maantee. Seega sobivad siinsed ahhetama panevad vaated ka neile, kes jalga rendiautost välja pista ei soovi. Kes aga seda siiski teevad, neid ootab imeline lõunamaiste tuulte, lõhnade ja looduse vaatemäng. 

*Douro jõe ülemjooks oma ahhetama panevate kanjoninõlvade ja neile istutatud viinamarjaväljadega, mille keskel asuvad väikesed valged külakesed ja sadade aastate vanused veinimõisad. Porto linnas voolab Douro merre, sealtkaudu laevatati portveinivaate vanale heale Inglismaale, aga tänapäeva parimad veinid valmivad just siin, ülem-Douro väikestes perekondlikes veinimõisades. Võtke aega, sõitke mööda kitsaid ja käänulisi mägiteid, imetlege loodust ja maitske veine!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?