Filmi „Juunikuu päevad“ peaosatäitja Rein Mikk: kiriklik laulatus lõpetas minu karjääri televisioonis

Heimar Lenk, ajakirjanik, 17. oktoober 2020

28. oktoobril 1957. aastal esilinastus Tallinna kinos Oktoober Nõukogude Eesti esimene põnevik ehk dramaatiline põnevusfilm „Juunikuu päevad“. Kõige rohkem tuntakse filmi tema tänaseni populaarse nimilaulu „Kui õitseb sirel“ järgi, mille laulis sisse Kalmer Tennosaar.

Publiku jaoks oli „Juunikuu päevad“ värske tuulepuhang kodumaises filmitööstuses. Aasta tagasi partei XX kongressil stalinismi hukka mõistmisega oli alanud nn Hruštšovi sula. Hiljem on tuntud filmimees Peeter Simm öelnud: „See film elas ja hingas.“

Lugu kulgeb paralleelselt kolmes ajastus. Aastail 1935, 1940 ja juunikuus 1957. „Juunikuu päevad“ on üks väheseid mängufilme Eesti filmiajaloos, milles näidatakse eestlaste elu Eesti vabariigis 1930. aastatel ja vaba riigi eksistentsi viimasel ööl, 20. juunil 1940. Filmis taastati Eesti vabariigi aegne eluolu – inimesed, kombed, tänavad, majad, restoranid ja Pirita mererand. Publikus tekitas film tohutu huvi.

Üliõpilane Peeter Saarmann kasvas teadmisega, et tema isa suri sõjas ja ema evakuatsioonis. Peeter valmistub abielluma, kui talle satub kätte ennesõjaaegne ajaleht, milles hakkab selguma tõde tema vanemate kohta. Selgub, et Peetri ema Maire oli olnud noore vabrikandi Feliks Laurisoo armuke ja oli pärast oma au kaotamist mehe maha lasknud.

„Juunikuu päevade“ aluseks on elektrimootorite tehase Volta peakonstruktori Georg Ormi meisterlik käsikiri. 1953. aastal Tallinna draamateatrile pakutud näidendi, mille teater tagasi lükkas, pakkus insener 1956. aastal üleliidulisele stsenaariumide võistlusele ja see pälvis kolmanda koha. Tallinna kinostuudiole tähendas nii kõrge auhind rohelist tuld võtete alustamiseks.

Filmi kahte üliõpilasi kehastavasse peaossa valiti näitlejad n-ö otse tänavalt. Rein Mikk, kes mängis Peetrit, leiti Tallinna pedagoogilise instituudi meeskoori lauluproovilt. Tema kaaslane Eha Sikk (Kard), kes mängis Ritat, Tartu ülikooli välistrepilt. Mõlemad täitsid oma rolli hiilgavalt.

ARMUNUD: Peategelased Rita ja Peeter. (Kaader filmist „Juunikuu päevad“ / Heimar Lenk)

Valiti filmi 70 noormehe seast

Mina sain Rein Mikuga tuttavaks pärast Vikerraadio järjekordset saadet „Kuldrandevuu“, milles tutvustasin filmi saamislugu ja Kalmer Tennosaare laulu „Kui õitseb sirel“. Peaosatäitja Rein helistas ja tänas. Selle aasta suve lõpus kohtusime härra Reinuga tema mugavas kodus Tallinna lähedal Laagris. Abikaasa Reti pakkus rabarberikooki ja koorega kohvi. Muidugi huvitas mind kõige rohkem see, kuidas juhuslik üliõpilane filmi ja päris peaossa sattus.

MÄLESTUSI SALVESTAMAS: Filmistaar Rein ja loo autor Heimar Lenk. (Erakogu / Heimar Lenk)

Rein: „See oli suur juhus. Olin Tallinna pedagoogikainstituudi teise kursuse tudeng. Oli talvine aeg, peda meeskoori proov. Imestasin, et saalis istusid kaks nooremat naisterahvast. Vaheajal need naised tulid äkki minu juurde. „Kas te ei tuleks paari päeva pärast kinostuudiost läbi, et natukene räägiks?“ Vastasin, et miks mitte ja nii ma läksin. Miks nende pilk minu peale sattus, ei tea. Laval oli oma 70 noort meest.

Esimene proov oligi lihtsalt fotoproov, ilma mingi liikumiseta. Käisin vist kahel või kolmel kohtumisel. Siis anti stsenaariumist väike lõik ja ma kandsin selle ilma juhendamiseta ette. Kaljo Kiisk, ta oli teine režissöör, ütles, et nad otsustasid minuga seda filmi tegema hakata. Üllatus missugune! Noor vaene tudeng satub sellise koha peale, millega pole enne kokku puutunud. Kõik oli uus ümberringi. Aga siis hakati õpetama ja põhiliseks õpetajaks saigi Kiisk. Ta oli küll teine režissöör. Esimene oli Moskvast, kas saadetud või vabatahtlikult tulnud Viktor Nevežin. Aga ta ei olnud see, kes oleks pidanud sellise asja juures olema. Hiljem öeldi, et olevat olnud seitse erinevat noormeest, keda prooviti.“

„Juunikuu päevad“ osutus publiku seas erakordselt populaarseks. Saalid olid puupüsti rahvast täis.

Rein: „Sellel filmil on sügav ja tugev sisu. Mitmed teised tolleaegsed filmid olid lihtsamad, ilma erilise sisu või süžeeta. Mind see film köitis. Ma olen Pärnu 1. keskkooli lõpetanud ja olin koolis selline, kellele anti tähtpäevade aktuste puhul luuletusi lugeda. Oktoobri või maipühade puhul kogunesid klassid saali. Keegi mängis klaverit, keegi laulis ja keegi luges päevakohase luuletuse.

Sain suvel 22. Noor olin. Kas ma oskasin kõike ette näha, mis ees ootab. Ma polnud ju filmi tegemist kunagi näinud. Need igasugused grimeerimised ja võtteplatsil igavesti pikad ootamised. Suured prožektorid said järjest töötada vaid viis minutit, siis pidid pool tundi jahtuma. Nad töötasid kaarleegiga ja kostis õudne plärin, kui nad valgust andsid. Tegin oma väikese sutsaka ära, siis pidin ilmatu aja ootama, kuni selgus, et kas teha duubel või mitte. Siis said viis minutit seda duublit teha ja jälle pool tundi vaheaega. Muidugi kulus vaheaeg proovi tegemisele. Kiisk tuli ja arvas, et ehk peaksin ikka pisut teistmoodi seisma või naeratama. Ega duubleid ka lõpmata palju teha saanud, sest operaator Semjon Školnikov kogu aeg muretses, et filmilindi limiit saab läbi. Tema hüüdis ikka, kuule Kaljo, ära tee rohkem, läks ju hästi küll.“

Eha oli uje tütarlaps

Huvitav, et oma filmikallima Ritaga (Eha Kard, neiupõlvenimega Sikk) kohtumine oli üsna proosaline. Ta toodi stuudiosse kõrvale ja öeldi, et hakkab mängima.

Rein: „Kinostuudio oli siis Harju tänaval. Saime seal kokku, meid tutvustati, et tema on Eha Sikk ja me oleme valitud kahekesi peaosadesse. Rita meeldis kui rollikaaslane mulle küll.

KEVADINE KOHTUMINE: Vasakult Rita (Eha Kard, neiupõlvenimega Sikk), Peeter (Rein Mikk) ja Saarmann (Paul Ruubel). Peeter näitab kallimale sõrmust. (Kaader filmist „Juunikuu päevad“ / Heimar Lenk)

Tema oli Tartu ülikooli kolmanda kursuse kehakultuuri eriala tudeng. Tõrva tüdruk. Ega võtete ajal päris kuramaaži tulnud. Eha oli hästi tagasihoidlik tütarlaps. Pealegi ma ise olin väga nõudlik enda vastu. Et kas ma saan ikka hakkama. Kartus oli ka, et äkki esimeste võtetega selgub, et minusugune ei kõlbagi. Ma pidin olema ikka hästi vormis. Nii et erilist suhet meie vahel ei tekkinud. Esimene võte oli 28. mail. Hästi külm õhtu oli. Stseenis, kus Peeter saadab Rita koju, oli tüdrukul lühikeste käistega kleit seljas. Ta otse lõdises seal kaamera ees. Vahepeal topiti meid bussi sooja, siis anti pitsikene konjakit ka, et natukenegi sooja saada.“

Vanemad näitlejad võtsid esmarolli kangelased hästi vastu. 

Rein: „Kõik olid hästi vastutulelikud. Ka stsenarist Orm, Volta peakonstruktor ja ühtlasi kirjanik. Ta sai ju üleliidulisel võistlusel kolmanda koha. See oli väga suur saavutus. Ostis stsenaariumi honorari eest endale tuttuue pruuni sõiduauto Pobeda. Ju siis maksti tol ajal nii hästi.

Teised näitlejad väga aitasid meid. Peegli ees ma küll ei harjutanud. Mul polnudki peeglit. Elasin tol ajal keskturu juures Jakobi tänaval ühe vanamammi juures. Oli üks voodikoht. Mul polnudki harjutamiseks ruumi. Aga Ehaga koos mängimine klappis hästi. Võtted jäid suvevaheaja peale. Lõpetasin võtted ära septembri algul. Siis oli kolmas kursus esimese kuu kolhoosis sügistöid tegemas. Teised olid juba kolhoosis, mina läksin nädal aega hiljem. Meil oli kogu aega kasutada kinostuudiole tellitud takso. Autojuht Aleksander Tõkke mind sinna Kohila lähedale põllule viis. Olin ikka lai pomm, kui Volga taksoga kolhoosi kartuleid korjama sõitsin. Selline asi juhtus küll.“

Kirju tuli üle Venemaa

Esietendus 1957. aasta oktoobri lõpul kinos Oktoober oli erakordselt pidulik. Lehed kirjutasid sellest laialt.

Rein: „Esilinastusel olin ja lips oli ka ees. Saal oli rahvast tulvil. Käidi ikka mind patsutamas ja kätt surumas ning kiitmas. Lehtede artiklid olid positiivsed. Ega selle teema puhul väga norida saanudki. Film läks ka üleliidulisele ekraanile. Kirju tuli üle Venemaa. Kõik tahtsid pilti. Ühe pildi ma saatsin. Üks kiri oli meesterahvalt, temale ma vastasin. Kahjuks pole ka kinoplakatit alles. Olin seal suurelt peal.“

Meie jutuajamist Reinuga tuli köögist kuulama ka inglise keele ja muusikaõpetaja Reti Mikk. Kuidagi ei saanud ma küsimata jätta armukadeduse kohta. Armastatud poiss mängis filmis Ehaga. Võtete ajal võis ju kõike juhtuda. Rein võis näiteks uuesti armuda.

KIRIK SEGAS: Filmi esialgne lõpukaader, mis tuli siiski välja lõigata, sest kirikutorn tolleaegsete edumeelsete noorte vahele ei sobinud. (Erakogu / Heimar Lenk)

Reti: „Ma ei oska öelda. Siis olin ikka veel niisugune, et ikka uskusin. Uskusin veel meeste sisse. Kui praegu oleks selline olukord? Läheks küll vist armukadedaks, või ei tea, mis teeks. Elu on natuke õpetanud. Me olime ju nii kaua kurameerinud ja järgmine aasta abiellusime ja ma ikka uskusin. Olime koos ka keskkoolis, nüüd muudkui käime koos kooli kokkutulekutel. Pedagoogilises instituudis olime ka veel koos. Üks aasta enne lõpetamist abiellusime.“

Rein kuulab meie kahekõnet kavala näoga pealt ja peab vajalikuks lisada, et Retiga tutvus ta juba Pärnu lasteaias.

KOGU ELU KOOS: Lasteaias tutvunud Reti ja Rein Mikk oma kodus 2020. aasta suve lõpul. Taamal pilt laulatusest, mille eest Rein heideti välja Tallinna pedagoogilisest instituudist ja Reti kõrgkooli ühiselamust. (Heimar Lenk)

Reti: „Õige pea pärast abiellumist visati Rein kõrgkoolist välja. Sellepärast, et me Pärnus kiriklikult laulatasime. Mind siiski jäeti kooli, aga ühikast saadeti minema. Siis hakkasime kahekesi koos maja ehitama. Meid laulatati Pärnu Eliisabeti kirikus. Kirik oli rahvast täis. Jenny Siimon laulis. Väga ilus laulatus oli, aga kõlakas läks üle Eesti. Pärnu lehes kirjutati pikalt ja laialt. Kujutage ette, kiriklik laulatus, ise mängis filmis nii positiivset Peetrit! Õpib õpetajaks ja läheb Eliisabeti kirikusse. Jube ja õudne!

SAATUSLIK ARTIKKEL: Pilkelugu Noorte Hääles, milles üliõpilane Rein kõvasti noomida sai. (Erakogu / Heimar Lenk)

Reinul jäi üks aasta puudu, aga kui tuli rektor Arnold Koop, siis too kutsus ta tagasi. Et poiss, tule lõpeta ära! Endine rektor, kes Reinu ülikoolist välja heitis, vallandati. Selgus, et Nõukogude Liidus oli usuvabadus.“

TULI VASTATA: Rein Miku vastus ajalehes ilmunud kriitikale. (Erakogu / Heimar Lenk)

Filmitäheks ei tahtnud

Proua Reti abikaasa Reinu edasi filmi ei soovitanud? Et mine ja küsi endale uus roll.

Reti: „Rein lõpetas veel draamastuudio. Kuid minu sõnad olid: „Kas näitled või elame?“ Filmitäheks Rein ei tahtnud. Ei käinud ta stuudios pinda uurimas.“

Tollane kultuuriseltskond siiski nägi noorte peaosaliste perspektiivi ja vahest ka mõnda uut rolli.

Rein: „Kiisk küll küsis, kas ma ei tahaks minna Moskvasse õppima. Ta kaupleks välja vabariikliku koha. Sokutas mulle ka õpetaja, režissöör Igor Jeltsovi, kes oli varem Moskvas üleliidulise kinematograafia instituudi (VGIK) lõpetanud. Aga siis jäi Jeltsov ühe kineastide turismigrupist Londonis maha ja palus poliitilist varjupaika. Sellega vabariiklikud kohad, kuhu Kiisk mind soovitas, ka kadusid...

Pedagoogilise instituudi eesti keele ja ajaloo erialale astusin kindla tagamõttega. Sõjaväehirm oli. Aga 1955. aastal, kümme aastat pärast sõda, kui mehi oli vähe, siis meesõpetajad ei pidanud minema sõjaväkke. Õpetajaid lihtsalt ei jätkunud. Pealegi mul ei ole sellist närvi, et õpilastega klassis jagelda. Diplomitöö kirjutasin teemal „Robert Owen utopist ja tema õpetus“. 1959.aasta 25. juulil me abiellusime Retiga. Sama aasta kevadel tuli ETV uudistesaadete peatoimetaja Endel Haasmaa ja kutsus tööle AKsse. Läksin. Toredad kolleegid olid seal. Uno Maasikas, Anton Mutt, Kaljo Jõekalda ja Rein Sikk. Mulle meeldis. Aga ajaleheartiklid kirikus laulatamisest lõpetasid minu karjääri ka televisioonis.“

***

„Juunikuu päevad“

  • Filmi režissöörid Viktor Nevežin ja Kaljo Kiisk
  • Stsenarist Georg Orm 
  • Operaator Semjon Školnikov 
  • Kunstnik Peeter Linzbach
  • Helilooja Boris Kõrver 
  • Näitlejad: Rein Mikk, Eha Sikk (Kard), Andres Särev, Paul Varandi, Astrid Koik, Eva Klink, Paul Ruubel, Heinz Freiberg, Ants Eskola, Ita Ever, Arvo Kruusement, Hugo Laur, Vello Viisimaa, Roman Baskin, Rudolf Nuude, Voldemar Panso
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?