Professor Andres Meritsa miniloeng: kuidas peatada koroonaviiruse levik?

Kaire Kenk, 17. oktoober 2020

SARS-CoV-2 levib pärast suvist järeleandmist taas üha hoogsamalt ja ähvardab meie vahepeal juba normaalsena tundunud elu uuesti pea peale pöörata. Mis on võrreldes kevadega muutunud ja kuidas uute teadmiste valguses viirusele pidurit tõmmata, arutleb Tartu ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits.

Võrreldes kevadega on inimeste tervis praegu parem, testitakse rohkem, leitakse üles asümptomaatilised viirusekandjad, kuid SARS-CoV-2 põhjustab endiselt rasket ebatüüpilist kopsupõletikku. Praeguse vähese suremuse pinnalt on suur viga arvata, et koroonaviirus on leebemaks muutunud.

Eelmisel nädalal avalikustatud andmed näitavad, et meil on Eestis 800–5200 inimest, kes on koroonaviirusega nakatunud, kuid pole sellest teadlikud – sümptomeid (veel, enam või üldse) pole, riskirühma (reisijad, lähikontaktsed) ei kuulu. Pole üheselt selge, kui suurt ohtu nad viiruse leviku seisukohast kujutavad, kuid kahtlemata on see oluline. Iga päev jääb kuni 20 protsenti nakatumiste päritolu ebaselgeks ja pole kahtlust, et osa nendest saab alguse just kontaktist selliste inimestega. 

Sellised inimesed – ehk põhimõtteliselt kõik, kelle puhul pole näidatud, et neil viirust pole – saavad ümbritsevaid endast lähtuva ohu eest kaitsta vaid üldiseid reegleid järgides. Isoleerida ennast oleks absurd – see oleks ju kogu Eesti elanikkond. Jäävad distantsi hoidmine, selliste olukordade vältimine, kus viirus eriti hästi levib, ja näomaskide kandmine. Sellest on kasu just siis, kui seda teevad kõik (väikesed lapsed ja meditsiinilise põhjendusega olukorrad välja arvatud).

Suurde kätepesusse viiruse leviku tõkestajana ma ei usu, maskikandmisse aga küll. Olemasolevad metaandmed näitavad, et näomaskid on efektiivne meetod, aga kindlasti mitte piisav. Kui viirus levib aerosoolina, on distantseerimisega levikut keeruline piirata ja siin on maskid väga kasulikud.

Talvel võib olukord raskemaks muutuda

On selge, et laialdasem testimine teeb kindlaks rohkem nakatumisjuhte. Leitakse üles ka asümptomaatilised juhtumid. Väga suurel määral mõjutab Covid-19 edasist levikut positiivse diagnoosi saanud inimeste ja nende lähedaste käitumine. Eneseisolatsiooni nõue kehtib endiselt ja võib aidata levikut peatada. Viirust levitavad nii sümptomaatilised kui ka asümptomaatilised haiged. Kuid võrreldes kevadega teame nüüd, et viirus levib ka presümptomaatiliselt. See tähendab, et presümptomaatilised inimesed nakatavad teisi juba kaks päeva enne sümptomite ilmnemist.

Endiselt pole teada, kui suur on asümptomaatiliste viiruselevitajate arv. Lisaks on inimeste immuunsüsteem pärast suve tugevam ja ka see võib viiruse levikut vähendada. Kui aga hooajalisusel on viiruse levikule suurem mõju, kui oskame arvata, siis võib eeldada, et saabuval talvel ja kevadel muutub olukord raskemaks. Niiskus ja soojus mõjutavad viiruse levikut. SARS ja Covid on piisknakkused, mis sügistalvel hakkavad levima eriti siseruumides. 

Kevade ja sügise erinev seis on seotud mitmete faktoritega ja sügavaid järeldusi teha ei saa, sest tegu on endiselt mõistatusega. Võib-olla paari aasta pärast teame täpsemalt, aga praegu näeme, et pilt on üsna keeruline.

Immuunsus pole kuigi püsiv

Üheksa kuuga on toimunud palju muutusi: välja on töötatud efektiivsemad testid, mis on lihtsamalt kättesaadavad, ravimite puhul on olukord muutunud selgemaks ja kuigi toimivat vaktsiini veel ei ole, on olemas mitmed vaktsiinikandidaadid. Vaktsiin võib apteekidesse jõuda uuel aastal. Samas ei ole kasu vaktsiinist, mis püsib apteegis. Kõik seadmed töötavad paremini, kui need sisse lülitada, ning vaktsiin toimib ainult siis, kui seda kasutada. Mittevaktsineerimine on probleem. 

Enam ei saa ka väita, et immuunsus püsib ja korduvnakatumisi ei ole. Praegu on teada mitu sellist juhtu, ka Eestis. Nüüd võib öelda, et koroonaviiruse läbi põdenud inimesel immuunsus küll tekib, kuid see pole väga püsiv. On suur tõenäosus, et esimene kasutusele võetav vaktsiin annab immuunsuse üheks või kaheks aastaks ja seejärel minnakse üle pikaajalisemat immuunkaitset tagavale vaktsiinile. 

Praegu on kriitiline ka vaktsiini tootmisvõimsus. Eri riikides täidetakse ladusid sellega, mille kohta veel ei teata, kas see toimib. See ei ole võib-olla väga mõistlik, aga samas on koroonaviirus majandusele kurnavam kui võib-olla vajaliku vaktsiini hoiustamine.

Viiruse teeb ohtlikuks sümptomite paljusus

Enamikust uuringutest nähtub, et alla kümneaastased lapsed viirust ei levita, aga üle kümneaastaste laste seas võib see levida, kuigi nad põevad koroonat väga väheste sümptomitega. Selle võimalusega peab arvestama, et 5.–12. klassid võivad õpetajaid nakatada. Mida vanemad lapsed, seda suurem see tõenäosus on.

Koroonaviiruse teeb ohtlikuks ja keeruliseks sümptomite paljusus. See põhjustab väga erinevaid terviseprobleeme. Sagedased on nn külmetushaiguste nähud, kaasuvate haiguste puhul võib see põhjustada ebatüüpilist kopsupõletikku, täiskasvanute respiratoorse distressi sündroomi, riskirühmale võib põhjustada ka surma. Kuna sümptomeid on palju, on Covid-19-l võime pikka aega lennata n-ö allpool radariekraani – selle diagnoosimine on raske.

Viiruse leviku peatamine sõltub endiselt meie kõigi käitumisest – positiivse diagnoosi saanute ja nende lähedaste eneseisolatsioonist, 2 + 2 reegli järgimisest. Maskikandmise vajalikkust avalikes kohtades peaks igaüks mõistma.

Andres Merits (Argo Ingver / Ekspress Meedia)

***

VIROLOOG SOOVITAB: PARIM ON KIRURGIMASK

Milliseid maske ja kui palju koju soetada?

Parim näomask on ühekordne kirurgimask. Seda õigesti kanda pole raske ja praegu pole see (vähemalt hulgiostude korral) ka eriti kallis. Tõsi, kuna selle kasutusaeg on lühike (2–3 tundi), kulub neid tööpäevas (sisetingimustes töötades ja ühistransporti kasutades) 4–5, mis teeb 1–2 eurot päevas. Mõnele tühiasi, paljudele ilmselt mitte. Tööandjad (rääkimata transporditeenuste osutajatest, ürituste korraldajatest) peaksid ja saaksid siin panustada. Mõningane kulu see muidugi on, aga kui võrrelda iga koroonajuhtumi (ammugi siis kolde) tekitatavate kahjudega (paljud olulised töötajad on haiged/eneseisolatsioonis, töö võib seiskuda), on see siiski üsna väike. Samas, kirurgimask pole ainuke. Mitmekordne (soovitavalt kolmekihiline) õigesti valmistatud riidest mask on samuti piisavalt hea ja nende kodune valmistamine pole raketiteadus. Taskurätid, marlimaskid, ühekordsed kangad – need on praktiliselt kasutud.

Kas maskiga lõhnu tunneb?

Tunneb küll. See pole kriteerium. Mask on ette nähtud eelkõige kandjast lähtuva ohu vähendamiseks ehk on potentsiaalse nakkusallika kontroll. See kaitseb väljastpoolt tuleva ohu eest ka kandjat, ehkki vähem. Küll aga on maskid kavandatud kinni pidama viirust sisaldavaid mikrotilku (mõõtmed 0,5 mikromeetrit ja enam), mitte lõhnu – lõhnaained on madalamolekulaarsed ühendid. Nii on vanilliini molekulmass 152 (üsna samas suurusjärgus kui hapniku 32) ja molekuli mõõtmed alla nanomeetri. Selliseid aineid maskid kinni ei pea ega peagi pidama.

Kas teatris ja kontserdil tuleks maski kanda?

Draamateatris pole oht väga suur, kui sinna muidugi ei minda haigena. Viiruse levik sõltub suurel määral sellest, kui aktiivselt inimene viirust sisaldavaid tilku õhku paiskab. Oma kohal istudes on see üsna väike, rääkides suurem, lauldes või karjudes lausa kümneid kordi suurem. Siit võiks isegi järeldada, et mida kurvem on etendus, seda ohutum. Komöödiad ajavad ju inimesi naerma ja see loogiliselt võttes soodustab viiruse levimist. Usun siiski, et keegi ei tee – ega saa kunagi tegema – uuringut teemal, kuidas teatrietenduse žanr viiruse levikut mõjutab.

Allikas: professor Andres Merits

***

Millised on kõige ohtlikumad viirused?

Erinevaid viirusi on sadu miljoneid liike, millest praeguseks on uuritud alles 0,2 protsenti. 800 000 liiki neist kujutab endast potentsiaalset ohtu inimesele. Kokku kaks miljonit nakatab imetajaid või veelinde. Võime neid hankida nahkhiirtelt, sääskedelt, puukidelt. Süüa sisse toidu või joogiga.  

Koroonaviirus 229E ja koroonaviirus OC43 on Eestis juba aastaid ringelnud. Lisaks on veel raskemaid haigusi põhjustavad ja suurema suremusega koroonaviirused SARS-CoV-1 ja MERS-CoV ning nüüd siis SARS-CoV-2. Praeguseks on selgunud, et SARS-CoV-2 on zoonootilist päritolu, aga kuidas viirus inimesele üle kandus, on senini teadmata. 

Viroloogiliselt pole koroona- ja gripiviirusel peaaegu midagi ühist. Mõlemal on RNA genoom, aga see on vastupidise polaarsusega: gripiviiruse genoom on negatiivne, SARS-CoV-2-l positiivne. 

Viirusi klassifitseeritakse ohtlikkuse järgi: esimese kategooria omad on kõige leebemad, neljanda kategooria omad kõige raskemad. SARS-CoV-2 on kolmanda kategooria viirus, nagu MERS-CoV ja SARS-CoV. Kolmanda kategooria viirused võivad individuaalselt inimestele väga ohtlikud olla, ka marutõve viirus kuulub kolmandasse kategooriasse. 

Neid viirusi, mis kuuluvad IV ehk kõige ohtlikumasse kategooriasse, pole palju: Ebola, Marburg, Nipah, Hendra ning mõned Arena-viiruste perekonda kuuluvad Machupo, Junin, Guanarito, Sabia, Lassa, Lujo ja Chapare viirused, mis põhjustavad hemorraagilisi palavikke. Need viirused on väga suure suremusprotsendiga, mõne puhul ligi 90, ja võimelised levima inimeselt inimesele. Neljandasse ohuklassi kuulub ka rõugeviirus, mis on ilmselt läbi aegade enim inimesi tapnud viirus. 

Arena-viiruste püsikandjad on rotid ja hiired, kes on ka nakkusallikaks inimestele. Maailma kõige ohtlikum elajas on aga sääsk, kes levitab niivõrd ohtlikke viirusnakkusi nagu malaaria (ravimitega välditav), kollapalavik ja Jaapani entsefaliit (vaktsiinid olemas) ning dengepalavikku (vaktsiin on vilets, aga olemas). 

Nahkhiir (Pixabay)

Teine kõige suurem viirusekandja on nahkhiir. Paljusid üliohtlikke viirusi – ­Ebolat, Nipah’d, Hendrat, koroonaviirusi – kannavad just nemad. Nahkhiirtel on viirusi, sealhulgas inimesele potentsiaalselt ohtlikke viirusi kordades rohkem kui teistel loomadel. Nahkhiirte immuunsüsteemi reaktsioon patogeenidele on täiesti teistsugune kui inimestel. Nende immuunsüsteem on üles ehitatud talumisele. Meie süsteem on üles ehitatud äratundmisele ja tõrjumisele. Meie mõistes on nahkhiirte immuunsüsteem defektne. Selles ei ole paljusid komponente, mis eksisteerivad meil ja teistel loomadel. Nahkhiire immuunsüsteem püüab asja kontrolli all ­hoida, aga mitte rohkem. Seetõttu ongi nahkhiired nii paljude viiruste kand­jad. 

Ka umbes neljandik vähivormidest on põhjustatud viirustest. Näiteks leukeemiat põhjustavad suuresti viirused, ka maksavähi tekkes on viirustel suur roll ja neid näiteid on veel. Enamik viiruseid, mis inimesse sisenevad, on sellised, millest ta ise mitte midagi ei tea ja mis mitte midagi ei põhjusta. Näiteks 99 protsendil juhtudest ei põhjusta ka papilloomiviirusega kokkupuutumine inimesele midagi. Me kõik kanname endas tuulerõugeviirust, mitmeid herpeseviirusi, kuid normaalsetes tingimustes need haigestumist ei põhjusta.

Allikas: professor Andres Merits

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?