Pääru Oja: enda sisse vaatamine ja endaga olemine on väga hirmus!

Kaarel Täll, 17. oktoober 2020

Pääru Ojast pidanuks saama füüsik. Veel keskkoolis välistas ta isa Tõnu jälgedes teatrikooli ja lavalaudadele mineku, kuid kõik muutus. Nüüd, 31aastasena lahkus ta pärast edukat perioodi Eesti Draamateatrist ning püüab läbi lüüa filmimaailmas. Sel sügisel esilinastus Veiko Õunpuu „Viimased“, kus Pääru kehastab peaosalist. Praegu töötab ta piiri taga saladusliku suurprojekti tarbeks. Kuhu edasi? „Selge on see, et Hollywoodi täheks ei murra ma kunagi,“ ütleb ta veendunult. Selgub, et Pääru igatseb juba praegu teatrit ja vahetut kontakti publikuga.

Pääru, minu teada ei naudi sa intervjuude jagamist. Viimasel ajal on asi päris käest ära läinud kõikjal ilmusid suured persoonilood, Pääru Oja siin, Pääru Oja seal. Iga ajakirjanik püüab teada saada asju, mida varem pole kuuldud. Kas võib öelda, et oled viimasel ajal justkui piinapingis?

Ega see lihtne ole. Midagi ei ole teha, see kõik on seotud oma tööde promomisega. Veiko film on aga midagi sellist, mille puhul väga tahan, et inimesed seda näeksid. Selle filmi taga seisan ma igati. Olen pigem arvanud, et on päris nõme, kui tegijad ise räägivad, kui väga neile oma film meeldib... Aga kui minu osa välja jätta, siis Veiko Õunpuu on geenius. See, mida tegid Soome näitlejad, oli samuti väga äge. Seepärast olengi nõus neid intervjuusid jagama.

Paratamatult hakkavad jutud korduma. Ega häid mõtteid ole viimase kolme-nelja aasta jooksul juurde tulnud. Seega räägin ikka ja jälle vanadest asjadest.

Laura Birn ja Pääru Oja. Kaader Veiko Õunpuu filmist „Viimased“. (Sten Johan Lill)

Kas muidu pead end edevaks meheks?

Kindlasti. Kõik näitlejad on edevad. Siin tekib aga erinevus, kuhu keegi oma edevuse suunab. Edevus on kõigil elualadel edasiviiv jõud. See on ju tahtmine olla tubli. Ühel hetkel peab ise aru saama, kust läheb piir. Teatris on väga lihtne: kui hakkan nautima punaseid vaipu, on asi pahasti. Siis läheb edevus justkui väliseks. Kui edevuse sisu on aga see, et tahan olla tubli, saab selle sama energia suunata töösse ja arengusse.

Mulle tundub, et kuskil Oscarite galal naudivad paljud head näitlejad ka punast vaipa.

Need on ju enamjaolt noored, kes püüavad pildile pääseda. Ma ei ütleks, et Robert De Niro, Brad Pitt või Joaquin Phoenix oleksid punasel vaibal teab mis edevad. Nad kasutavad seda võimalust teisiti, tihtipeale räägivad millestki ühiskondlikult olulisest, mitte endast.

Omal ajal käisime mõlemad vanalinna hariduskolleegiumis. Seal oli suurepärane teatrikallakuga klass, kust tuli palju häid näitlejaid. Meie olime reaalklassis. Meenub, kuidas istusime 11. klassis pikal vahetunnil Bremeni hoovis. Olen üsna kindel, et sa põhjendasid mulle ammendavalt, miks sa ei kavatse minna isa jälgedes. Mäletan umbes sellist resümeed: teater jäägu meie paralleelklassi kuttidele, sina oled füüsikamees!

(Naerab.) Mis teha, edevus sai võitu!

Mäletad seda hetke, millal käis peast läbi mingi klõks, mis suunas teatri poole? Sul oli reaalainetes annet küllaga ja võinuksid vabalt selle tee valida.

Füüsikas on midagi, mis ei ole kokkuvõttes päris eluga liiga palju seotud. Ja edevuse võit on selles mõttes tõde, et midagi polnud teha, aga teatriklassi poisid olid populaarsed. Mina ise olin sel ajal pika patsiga paks poiss. Ju see tegi mulle kuidagi haiget.

Teine asi oli see, et käisin teatriklassi kuttide eksameid vaatamas. Mõtlesin, et teeksin neist paremini. Mäletan sellist mõtet, et kui see nüüd on hästi tehtud, siis sellega saan küll hakkama! Niimoodi võin mina ka luuletust lugeda!

Päris enesekindel!

Ma ei ütleks, et enesekindel. Siin ei olnud tegelikult seda küsimust, et teeksin neist paremini. Enamjaolt oli tegemist mingisuguse teadmisega, kuidas teatrit peaks tegema. Ju on see ikkagi teatri sees kasvamise küsimus. Tegelesin lapsena mingil määral näitlemisega ja mul oli teatrist mingisugune arusaam. Teadsin enne lavakunstikooli minekut, kuidas minu arvates võiks teatrit teha. See arusaam või tunnetus pole siiani kadunud. Olen elanud mõttega, et oskan seda ametit. See võib kõlada ülbe või enesekindlana, aga ma ei mõtle seda tegelikult nii. 

Kokkuvõttes olen lihtsalt tahtnud teha sellist teatrit, mis mulle meeldib. Ja tahan siiani! Ma usun, et sa mõistad seda ka ajakirjanikuna. Ikka vaatad kellegi tööd ja mõtled, et tahaksid nende moodi olla. Ja siis sa pürgidki sinnapoole. Ma ei ütleks, et läksin meeletu enesekindlusega peale, et kindlasti teen kõike paremini, aga sain kasvades kaasa nagu mingi teadmise või nägemuse. Mis ei tähenda, et see vahel mind kõvasti alt ei vea.

Kui palju perekond sind mõjutas?

Isa ja vennaga rääkisime teatrist palju... Eriti isaga. Ju see jäi aega, kus arenes välja minu maitse. Nendes vestlustes mõtestasime nii elu kui ka kunsti. Miks see teater üldse on? Miks teda teha? Kui tead vastust küsimusele „miks“, siis tead vastust küsimusele „mida“ ja sellega kaasneb ka vastus küsimusele „kuidas“. Teatris on see oluline. Kui ma tean, „mida“ mängida, siis tuleb „kuidas“ sellega ise kaasa. Eriti hea, kui sellel on kõrgem ülesanne ehk vastus küsimusele „miks“.

Isa Tõnul ja poeg Päärul on väga sarnased silmad ja kulmud. Te pole mu meelest ühte nägu, aga mingi miimika emotsionaalsus tuleb kohe sarnasusena esile. Kas teil on veel mingeid ühiseid jooni, mida näiteks lähitutvusringkonnas on aastate jooksul välja toodud?

Kindlasti hääl. Aga mis veel... Iseloomud on meil ehk samamoodi veidi sarnased – oleme kannatamatud ja iseteadlikud.

Kas kavatsed Tõnu legendaarse monoetenduse Aabitsa kukk kunagi üle võtta?

Sellega oli kummaline lugu. Kui Tõnu enam ei jaksanud seda etendust mängida, küsis Andrus Kivirähk draamateatri puhvetis, et äkki ma võtan üle. Ma ei tea, kas ta tegi nalja või mõtles tõsiselt. Olin just koolist tulnud ning enda ja isa sidumine polnuks kuigi tark mõte. Nüüd tunnen, et oleme ajaga nii palju erinevamaks muutunud. Ma ei muretse enam, kas minus nähakse minu isa. Kindlasti nähakse, eriti vanema põlvkonna inimeste poolt. Kindlasti on olemas ka mingisugune noorem põlvkond, kelle jaoks pole mina Tõnu poeg, vaid Tõnu on hoopis minu isa. Aga „Aabitsa kukest“ rääkides... Praegu teeksin seda etendust hea meelega! Kohe kooli järel oli liiga vara, aga nüüd on läinud piisavalt aega mööda.

Kas onu Reinu (Rein Oja, draamateatri juht – toim) rolli sinu kujunemisel saab võrrelda isa Tõnu omaga?

Kooli ajal või enne seda me onu Reinuga teatrist ei rääkinud. Selle teemani jõudsime siis, kui läksin draamasse tööle. Ütleksin, et Reinuga olengi kõige rohkem suhelnud draamateatri aastatel. Hakkasime omavahel rääkima ka kõigest muust!

Kui keeruline oli Reinule öelda, et pead uue väljakutse huvides teatrist lahkuma?

See käis üpris lihtsalt ja nad mõistsid mind. Tõsi on, praegu pole ma draamateatri hingekirjas. See oli väga kurb päev, kui garderoobis oma asju kokku panin...

Aga ma olen nende aastate eest tänulik. Eks teatris oli igasuguseid aegu, aga tegelikult olin seal õnnelik. Ja lahkusin tundega, et ka minuga oldi rahul. Olin õnnelik Priit Pedajase aegadel. Samamoodi olin õnnelik pärast peanäitejuhi vahetust.

Lahkumise ajastus polnud kõige hullem. Koroona ajal läks kaks tükki mängukavast maha ning seega jäi mulle alles ainult kaks rolli, mõlemas oli mind varemgi asendatud. Need polnud kuigi suured osad. Usun, et lahkumine läks ka teatri jaoks valutult.

Pakkisid garderoobis asju ja jätsid majaga hüvasti. Olen kõrvalt näinud, et inimesed lahkuvad mõnikord näiteks pikaajalisest kodust väga emotsionaalselt. Nagu jätaksid hüvasti lähedase inimesega. Emotsioon on lähedane leinale. Tundsid midagi sarnast?

Midagi pole teha, näitleja aju hakkab kohe tööle. Tead ju seda filmistseeni, kus seisad, käes kast, mille sees on näiliselt kogu su töö. Teater on nii kaduv kunst, et sinna kasti ei jäägi midagi... Pakkisin oma kasti kokku koroona lõpus, kui proove veel ei tehtud, maja oli tühi. Käisin kõikides saalides ja igal laval. Sain teha neile kõigile pai. Poetasin Jüri Järveti pildi ees pisara.

Kui erinev on näitleja jaoks filmist või teatrist saadav nauding?

Varem mõtlesin, et vahet pole, aga nüüd olen hakanud rohkem aru saama, kui väga igatsen teatris mängimise vahetut kontakti publikuga. Teatris saad näitlejana paremini aru, kas oled vormis või mitte. Saalis olevalt publikult saab kohe teada, kas nad on sinuga koos. Eriti kui tükis on ka natukene nalja, siis on väga mõnus tunne, kui saad inimesed niimoodi kätte, et pärast kolmandat või neljandat stseeni uuesti lavale astudes ei pea enam palju vaeva nägema. Oled oma esimesed head pullid ära teinud, tüki käima saanud ja inimesed ongi sinuga kaasas. Seda tundsin mõnel etendusel sel suvel, kui tegime lavastust „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“. See oli üldse õnnelik töö, mulle väga meeldis seda mängida. Arvan, et vahetu kogemus on näitlejale isegi olulisem kui vaatajale. Mingi koosolemise tunne ja energia.

Filmide tegemine on teistmoodi tore. Tihti kaasneb sellega reisimine ja uue kultuuriruumiga harjumine. Kaspariga tegime filmi Islandil – väga huvitav oli näha, kuidas töötavad sealsed näitlejad. Eelmisel aastal tegin Iirimaal üht Viasati sarja, kus oli Inglismaa, Belgia, Rootsi ja Soome näitlejaid. Ja siis seesama Veiko film koos soomlastega. Indoneesia kohalikud näitlejad olid omakorda täiesti teistmoodi kooli ja arusaamaga. Need on väga-väga kihvtid kogemused. Lõpuks aga avastad, et tegelikult on head näitlejad igal pool omamoodi sarnased!

Filmimaailm on üldiselt paljudele eestlastele kauge ja võõras. Seni on tundunud, et meie näitlejate ambitsioon piirdub Eesti filmidega. Sinu puhul räägitakse, et jalg on ukse vahel ja murrad justkui kuskile kaugemale. Kas sa ise tead, kuhu täpsemalt murrad?

Kuhu ma ikka murran…. Selge on see, et Hollywoodi täheks ei murra ma kunagi. Ma ei hakka kunagi mängima peaosi suurtes Hollywoodi filmides. See on selge.

Miks see nii selge on?

Üks asi on juba meie keel. Soomeugri inglise aktsent on paratamatult üks imelik moodustis. Eriti ameeriklaste ja inglaste jaoks.

Õnneks on peaaegu igasse Hollywoodi filmi vaja paha idaeurooplast. Parimal juhul võiks Eesti näitleja sel moel läbi murda?

Sinna võime kvalifitseeruda. „Tenetis“ oli ju palju pahasid eestlasi, kes mängisid ukrainlasi ja venelasi.

Kuidas sa suhtud nii-öelda s**ta kunsti? Kas on vaja, et head näitlejad teeksid ka primitiivset ja samas naljakat meelelahutust, millel pole suurt mõtet, aga on samas kellegi jaoks väga oluline?

Sellist asja ei pea keegi tegema. Mis mõttes on oluline?

Suur hulk inimesi armastab ju seda. Klassikokkutulekud on Eestis kõige populaarsemate filmide seas läbi aegade.

Paljud inimesed armastavad ka rasvaseid roogasid ja suhkrut täis jooke. See ei tähenda, et neid on vaja. See kõik on üks järeleandmine, aga ma ei tea täpselt, millele.

„Rannamaja“ vaatad?

Ei ole vaadanud, aga aeg-ajalt näen uudiseid. Need on väga naljakad... Enamiku uute sarjade puhul on mulle jäänud tunne, et kontseptsioon on järgmine: toome kokku noored inimesed, anname neile viina ja vaatame, kuidas nad peldikus seksivad. Teine asi, mida inimesed kindlasti vaataksid, oleksid gladiaatorid. Vaataks telekast, kuidas kamp inimesi üksteist tapab. Ja kes on kõige tugevam.

Käivad jutud, et Soome on häid näitlejaid täis. Kuidas Veiko Õunpuu põhjendas, et ikkagi just sina pead soome keele ära õppima ja Lapimaale võtetele minema?

Huvitav lugu. Ta käis meil teatris üht etendust vaatamas. Pärast jäime suitsuruumi jutustama. See oli väga tore jutuajamine. Küllap olime teineteisele sümpaatsed. Nädala või kahe pärast helistas Veiko ja pakkus seda tööd. Küsisin küll, miks ta Soomest kedagi ei võtnud. Minu meelest nad otsisid sealt, aga ei leidnud õiget tüüpi. Nii ma sinna sattusin...

Veiko Õunpuu filmi „Viimased“ tarbeks õppis Pääru ära soome keele.  (Sten Johan Lill)

Kas see kutt, keda mängid, on sulle tuttav? Saad sa mõne oma sõbra poole näpuga näidata, et Rupi on nagu tema?

Arvan, et peaksin näitama näpuga enda suunas. Ju see Rupi on ikkagi mingi versioon minust.

Kas soomlased tunduvad pärast mitme kuu pikkust Lapimaa elu endiselt meile nii lähedased?

Ikka, jaa. Soome on meie suur vend. Nad on natukene intelligentsemad, maitsekamad jne. Nagu suur vend ikka.

Kumba rolli naudid rohkem, kas seda tegelast, kes on väga sinu enda moodi, või hoopis seda, kes on sinust nii kaugel kui võimalik?

Nad on mõlemad toredad. See oleneb hästi palju sellest, mis rännaku konkreetse rolli jaoks läbid. Tähtis on ka see, kuidas su töö vastu võetakse. Teatris on ju nii, et kui rahvale meeldib, siis saad oma rolli kauem mängida. Ajaga muutuvad rollid kallimaks ja paremaks. Kindlasti meeldib mulle mängida ka endast kaugeid tüüpe: retse ja pahasid! Väga meeldib! Mulle on endiselt tähtis, et ka selle pahalase rolli taga oleks inimene ja tema tegevusel oleks põhjendused ning motivatsioonid. Mõned sellised rollid annavad näitlejale heas mõttes vabaduse olla hull!

Mu enda lemmikroll teatris on seni Tõnu Õnnepalu kirjutatud lavastusest „Vennas“. See oli koht, kus näitlejana tundsin, et mängisin end lahti. Selles tükis oli kõike: nalja, nukrust, mõtisklusi, suurt elujaatust. Tänu sellele tööle sain tuttavaks Õnnepaluga. Sain sel ajal veel lähedasemaks sõbraks Aleksander Eelmaaga. See töö oli minu jaoks väga-väga tähtis.

Oled ennegi öelnud, et äsja mainitud kaks nime, Õnnepalu ja Eelmaa, kuuluvad sinu tähtsaimate kaasmõtlejate sekka. Kas lisaksid sinna juurde kellegi veel?

Veikoga oli meil samuti palju toredaid jutuajamisi. Oleme maailmavaateliselt küllaltki sarnased. Ta on tohutult tark ja kihvt looja.

Kas sa tead, kuidas saada paremaks näitlejaks?

Elu elades. Neid kogemusi, mis elu annab, ei saa õpetada. Neid saabki lihtsalt elades. Lõpuks saame küpsemateks inimesteks. Mulle meeldib vaadata, kuidas inimestele tekib vanusega mingi omanäolisus.

Aga kõige kindlam nõks on kindlasti varastamine. Tuleb vaadata võimalikult palju teatrit ja filmi. Just selle pilguga, kuidas ise teeksid. Ja kui näed midagi, mis on nii kuradi äge, siis tulebki seda jäljendada. Pablo Picasso ütles: „Kõik andekad kunstnikud laenavad, aga geeniused, nagu mina, varastavad.“ Varastama ja laenama peab julgelt. Selle kõrvale tuleb mõelda ja mõtiskleda. Oma edevus tuleb suunata sellele, kuidas homses proovis mingit stseeni lahendada, mitte sellele, millise kleidiga punasele vaibale minna.

Pääru Oja. (Krõõt Tarkmeel / Anne & Stiil)

Kunagi oli periood, kui huvitusid Derren Browni omapärasest maagiast. See polegi nagu päris mustkunst, vaid äkki inimeste mõjutamise kunst. Kas võtsid sealt midagi kaasa?

Kindlasti võtsin kaasa! Kokkuvõttes pole seal midagi pistmist inimeste mõjutamisega. Kõik taandub sellele, kuidas asju presenteerida. Derren Brown on lihtsalt kihvt kunstnik! Ta tegi mustkunstist väga huvitava žanri. Tema kunst tähendab palju-palju rohkem kui lihtsalt trikk. Siiamaani jälgin teda väga suure hoolega. Kahju, et mu enda mustkunst jäi unarusse. Eks see on nagu kitarrimäng, sest ühe väga hea kaarditriki jaoks on vaja ülitäpset käsitööd. Asi tuleb selgeks õppida täielike peensusteni ja see vajab aega.

Ehk siis jutt läheb sinnasamasse teemasse, et kuidas saada paremaks. Tuleb õppida erinevatelt inimestelt ja Derren Brown kuulub nende sekka.

Absoluutselt. Mu hea sõber, Eesti kõige andekam kitarrist Indrek Kruusimaa on öelnud, et on kaht sorti inimesi: osa inimesi huvitub asjadest, osa mitte. Tuleb lihtsalt alandlikult asjadest huvituda! See on õppimise võti.

Mida sa kõige rohkem kardad?

(Pikk vaikus.) Eks neid kõige üldisemaid asju. Et ma suren üksinda. Et inimesed saavad aru, et ma olen rumal. Et ühiskond ei võta mind omaks. Kõige lõpuks kardan ma väga surma. Usun, et see tunne on meile kõigile sisse kodeeritud.

Tead, see intervjuu on üks imelik žanr, mina peaks justkui vastama, aga tegelikult tahaks väga sinu vastuseid ka kuulda.

Küsin alati neidsamu küsimusi endalt ka. Esimesena tuleb pähe ikkagi hirm üksinda suremise motiivi ees. Vahet pole, kas see juhtub kolme, seitsme või 70 aasta pärast, aga midagi on üksinda suremise juures hirmsat.

Üks Eesti teatritegelane, kes oli surmale väga lähedal, ütles, et esimene mõte, mis surmalähedases olukorras peast läbi käis, oli: „Vähemalt ei sure ma üksinda.“ Ta oli kuskil seal elu ja surma vahel.

Kas sa seda viirust ei karda? Teatrid lähevad kinni, filme ei toodeta, raha pole isegi selleks, et lohutavat kärakat osta, rääkimata pangalaenude või üüri maksmisest.

Alguses tekitas hirmu teadmatus, sest teadsime sellest viirusest väga vähe. Praegu tekitab hirmu, mis saab mõne aja pärast maailmast ja majandusest. Loomulikult kardan ka vanemate ja muidu nõrgemate inimeste pärast.

Ameerika füüsik Neil deGrasse Tyson tõi huvitava paralleeli. Kujutage ette, et inimkonda ründavad tulnukad. Igati loogiline oleks mõelda, et kogu inimkond ühineb võitluseks tulnukate vastu. Ta ütles, et see viirus ongi see tulnukas. Aga selle asemel, et viirusega võidelda, hakkasid inimesed vaidlema, kas mask piirab vabadusi. Ilus ja tore näide. 

Elu koosneb suures osas mingisugustest etendustest. Kodus, koolis, tööl, restoranis, peol, spordivõistlusel, siin meie kahekõnes... Igal pool on mingid rollid ja näitemängud. Milliseid etendusi sa armastad jälgida väljaspool profiteatrit ja -filmi?

Inimestega suheldes on alati võimalik võtta kõrvaltvaataja pilk. Vaadata, mida nad praegu üritavad mulle mängida. Professionaalse kretinismiga jälgin ikkagi ainult teatrit, filme või seriaale. Muud elu elan ikka nii, nagu elan. Inimestega suhtlen ikka nii, nagu mina seda teen. Elust endast on väga vähe näitlemisse võtta. Kunst jäljendab ikkagi kunsti, mitte elu. Maalikunstnik ei maali elu, vaid neid maale, mida ta on näinud. Näitleja ei mängi elu, vaid neid tükke, mida ta on näinud.

Intervjuud kokku leppides mainisin, et pigem räägiks elu mõttest kui värskest filmist. Seega ei saa jätta küsimata: mis on elu mõte?

(Pikk paus.)

Ma vist polegi seda intervjuus kunagi küsinud. Sest seda lihtsalt ei küsita.

Ei küsita, sest see tundub esmapilgul üsna rumala küsimusena. Seda aga küünilises maailmas. Lihtsas ja ilusas maailmas on see väga õige küsimus.

See pole küll mitte elu mõte, aga mulle hirmsasti meeldis, kuidas rääkis üks mu kolleeg, kes on vene õigeusu inimene. See kõlas umbes järgmiselt: „Kui elad oma elu, nagu sa elad, ja sul on vaja kontrollida, kas elad õigesti, siis meenuta aega, mil olid pisikene poiss või tüdruk. Ja millisena sa kujutasid ette, et täiskasvanuna oled. Niimoodi saadki teada, kus oled oma hinge ja südamega.“

Minu arvates on see päris ilus mõte. Sinu kord.

Ilmselt on see kellegi kuulus tsitaat. Ma ei tea, kust ta minuni jõudis ja ega see olegi oluline. Aga äkki on elu mõte armastada ja olla armastatud.

See lause võtab kokku väga suure osa maailmast. 

Kunagi sai väga populaarseks mõte, et elu tuleb nautida. Aga see on minu arvates liiga küüniline. Mulle tundub, et kunstis hakkab postmodernism lõppema ja uuesti hakatakse ühendama esteetilist ja eetilist. Vähemalt teatri- ja filmikunstis oleks suund nagu sinnapoole. Ja midagi muutuks nagu ka inimeste mõttemaailmas.

Vahepeal oli moes relativism. Sellega seoses meenub, mida rääkis Veiko mulle seal kargel-kaugel põhjamaal. Hea, halb, ilus ja kole on justkui suhtelised mõisted. Kõige kohta võib öelda nii ja naa. Aga Veiko ütles, et ta on täiesti kindel, et kui ma korra rahulikult hingan ja mõtlen, mis on hea ja mis on ilus, siis ma tegelikult tean, et need on absoluutsed väärtused. Need on päriselt olemas. Siin ei ole midagi kõhelda ega kahelda.

Suurema mõtte leidmiseks peab vist käima kuskil ära. Näiteks Lapimaal.

Üksi olemine on väga tähtis. Eestis olen käinud RMK metsamajakestes, kus saab olla päriselt üksi. Suvel ehk mitte, aga talvel kindlasti. Inimeste elud on muidugi erinevad. Saan aru, et olen privilegeeritud, sest mul on rohkem vaba aega kui paljudel teistel. Samas pean ka endale meelde tuletama, et kogu aeg ei pea telefoni näppima. Jäta see taskusse ja ole kasvõi viis minutit oma mõtetega üksi. Küsisid enne hirmude kohta. Enda sisse vaatamine ja endaga olemine on väga hirmus!

See on 21. sajand. Päris probleemide ja küsimuste eest põgenetakse töösse ja telefoni.

See on saatana tee!

Pääru Oja. (Krõõt Tarkmeel / Anne & Stiil)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?