Viktoria Ladõnskaja-Kubits: „Ma ei taha, et abielureferendum mängiks minu riigi julgeoleku ja turvatundega.“

Rainer Kerge, 12. detsember 2020

„Mulle mõiste „Eesti venelane“ väga meeldib, sest see rõhutab, et ma olen Eesti patrioot, Eesti kodanik – hoolitsen selle riigi eest ja kaitsen seda,“ ütleb Viktoria Ladõnskaja-Kubits, riigikogu Isamaa fraktsiooni liige.

Kas abielus olles on seks parem?

See on väga isiklik küsimus ja sellistele ma tavaliselt ei vasta.

Ma üritan lihtsalt aru saada, miks inimesed abielluvad. Paljud abielluvad ju isegi mitu korda, järelikult peab abielus olema midagi ägedat.

Abielus on väga palju asju, mis on väga head. Minul on kohe kindlasti väga hea meel, et minust on saanud abielunaine.

Mulle on jäänud mulje, et naistele tundub abiellumine ja pulmad olevat pisut olulisemad kui meestele.

Ma ei tea, kas pulmad on olulisemad naistele või meestele, abiellumine on minu meelest märk kahe inimese otsusest: „Meil on väga kindel suhe!“ See ei ole ainult tunnetuse küsimus, vaid väga selge arusaam, et just see inimene ongi sinu teinepool, sa võid olla temas väga kindel, teie tulevikuplaanid vaatavad ühes suunas, teile meeldib koos olla ja te võite elu lõpuni koos olla.

Võib-olla suhtun ma abiellu väga romantiliselt, aga mina väga tahtsin, et lõppude lõpuks juhtuks see ka minuga. Ma arvan, et abielus peitub ka üldine arusaam, mis asi on armastus – see on tunduvalt suurem ja mitmekesisem kui armumine või soe tunne teise inimese vastu.

Esmaspäeval jõuab riigikogu saali esimesele lugemisele abieluteemalise rahvahääletuse korraldamise eelnõu. Mis saalis saama hakkab? Kummal poolel on hääled koos?

See küsimus on tunduvalt keerulisem. Üks asi on see, mis hakkab puht tehniliselt saalis toimuma, teine see, kuidas me üldse oleme siiamaani jõudnud.

Esiteks, kui praegune koalitsioon moodustati, kirjutati koalitsioonilepingusse, et abielu-teemaline referendum toimub kohalike omavalitsuste valimiste ajal – see oleks olnud ühe erakonna jaoks kampaaniatrikk, abieluteemaga saanuks katta kogu valimiskampaania debatid.

Teiseks on meil praegu, tervisekriisi ajal, riigikogu tasemel palju teemasid, millega me ei jõua tegeleda, sest terve parlament on hõivatud referendumiga. Siia alla kuulub ka rahaline aspekt, sest minu meelest tuleks need 2–3 miljonit maksta inimestele ravimitoetusteks.

Kolmandaks on referendumi küsimus vormistatud praegu nii, nagu on abielu määratletud ka perekonnaseaduses. Kui rahvas vastab jah, siis ta sisuliselt nõustub kehtiva seadusega. Kui tuleb ei, on see küll õiguslikult siduv, kuid ei joonista välja selgeid poliitilise tagajärgi.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Martin Ahven)

Kui rahvas ütleb, et abielu pole ainult mehe ja naise vaheline liit, siis tegelikult ei pea riigikogu mitte midagi tegema.

See ongi väga keeruline õiguslik küsimus. Miks ma nimetan seda populismiks – rahvalt minnakse küsima asja, mis on niigi seadusega lahendatud! Meil on esindusdemokraatia, kus kõik olulised küsimused vaieldakse läbi valimiskampaania ajal ja siis inimesed otsustavad, millise maailmavaate nad parlamenti saadavad. Rahva tahtel on meil praegu parlamendis koosseis, kus abieluteemat ei saa liigutada ühele ega teisele poole. Seega ongi rahva mandaadiga abieluküsimus praegu niimoodi lahendatud.

Ning lõpuks ütleb põhiseaduse paragrahv 12, et kedagi ei tohi diskrimineerida. Ma mõistan, et enamuse otsus on väga oluline, aga kui me läheme praegu ikkagi seda teed, et stigmatiseerime teatud vähemust, siis see võib luua pretsedendi, mille toel diskrimineerida järgmine kord järgmist vähemust. Ma näen, et abielureferendum viib ühiskonna niivõrd terava lõhestumiseni, et see ohustab juba julgeolekut ja turvatunnet. Ärme mängi minu riigiga! 

Teie olete siis praegu ja selles sõnastuses referendumi vastu?

Jah! 

Mis toimub esmaspäeval, kui läheb hääletamiseks referendumi menetlusse jätmise üle?

Selle mänguga ma kaasa ei tule. Muidugi tegelen ma peas parlamentaarse matemaatikaga ja ju ma kujutan ette, mis võib esmaspäeval juhtuda, aga ennustama ma ei hakka. 

Rahvahääletuse suhtes on teie seisukoht nüüd selge. Räägime samasooliste abielust. Kas te olete samasooliste abielu poolt või vastu?

Ma olen alalhoidlik ning traditsiooniliste väärtuste, kaasa arvatud traditsioonilise peremudeli toetaja. Ma ei toeta ka kooseluseadust. 

Referendumivastasusega ujute te Isamaas vastuvoolu. Kuidas teie isetegevust sallitakse?

Esiteks on see Isamaa tugevus, et meil on eri seisukohti ja me peame ka erakonna sees debatte, kus väljendame – üksteist austavalt – eri positsioone.

Teiseks ei ole minul probleeme maailmavaatega. Ma olen ikkagi väga õiges erakonnas. Kindlasti olid mul küsimused kevadel 2019, et kas me just selle koalitsiooni kaudu suudame kõige paremini esindada oma maailmavaadet. Selles on mul tõepoolest teistest erinev arvamus ja seda ma ka väljendasin.

(17. aprillil 2019 hääletas Isamaa saadik Viktoria Ladõnskaja-Kubits vastu Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse moodustamisele.

Kas fraktsioonis on tüli majas ka selletõttu, et te olete mitu korda hääletanud fraktsiooni enamusest teistmoodi ja ilmselt teete seda ka seoses abielureferendumiga?

Psühholoogiliselt on see alati väga raske, sest selge see, et poliitikas on lihtsam toimetada meeskonnana, kes saab asjadest aru ja käitub samamoodi. Praeguse koalitsiooni puhul oli mulle aga hästi oluline küsimus, kas ma talun pärast selle poolt hääletamist peeglis iseenda pilku. Nii ma ei saanudki hääletada selle koalitsiooni poolt, sest ma oleks läinud iseendaga konflikti. Mul oli tunne, et minu valijad mulle selleks koalitsiooniks mandaati ei andnud. 

Te olete parteile ikka pinnuks silmas? Ma pakun, et teid on mitu korda ähvardatud järgmistel valimistel nimekirjas tahapoole lükata.

Me leppisime Isamaa fraktsioonis kokku, et räägime omavahel avameelselt ja enne kui keegi läheb enda positsiooniga avalikkuse ette, selgitab ta oma seisukohti fraktsioonis. Selge see, et ma proovin oma mõtetest mitte ainult teada anda, vaid püüan ka teisi veenda, et minu positsiooni järgi võikski käituda.

Kas ma kardan, et ei saa tulevikus häid kohti? Ma ei lähtu sellisest loogikast. Ma tulin poliitikasse konkreetse eesmärgiga tegeleda lõimumisvaldkonnaga ja ma kohe kindlasti ei mõelnud, et minust tuleb nüüd suur poliitik, kes jääb poliitikasse kümneteks aastateks. 

Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Teet Malsroos)

Erakonnale vastuvoolu ujumisega kaasneb teatav märtrioreool. Kas see on teadlik valik häälte püüdmiseks?

Ei, absoluutselt mitte! See ei ole üldse mingisugune strateegia ja teate, see ei ole ka lihtne. Viimasel ajal ei ole üldse lihtne proovida tõestada, miks mul on just selline, peavoolust erinev seisukoht.

Ma ei tunne ennast märtrina, aga ma tean, et mul minu seljataga on minu toetajad, kes saavad minu loogikast aru. Tänu neile ma julgengi minna seda teed, mille olen endale valinud. 

Eristumine massist on poliitikule A ja O, sest eristumise saab valimistel vahetada häälte vastu. See võte tundub teil olevat üsna hästi omandatud.

See ei olnud ega ole ka praegu eesmärk. Veel kord: ma ei vaidle oma erakonnale vastu maailmavaateliselt, Isamaa on mulle väga õige erakond. Ma vaidlen vastu strateegia osas – kas praegune koalitsioon on meile parim. 

Te olete konservatiiv?

Jaa! 

Te olete patrioot?

Jaa! 

Mis teil EKRE vastu on – nemad nimetavad end ju ka konservatiivideks ja patriootideks?

Sellele küsimusele proovin ma vastata väga naiselikult. Mina kaitsen mulle olulisi väärtusi sellepärast, et ma väga armastan neid väärtusi. Kõrvalseisev erakond aga lihtsalt vihkab kõike seda, mis on võõras. See on tegelikult hästi printsipiaalne, kuidas sa maailma näed. Kas sa lähtud oma väärtusi kaitstes armastusest või sa lähtud oma väärtusi kaitstes sellest, et vihkad kõiki ja kõike, mis on sulle võõras. 

Nimetage viie sõnaga viis väärtust, mis on teile olulised.

Kindlasti kuuluvad Isamaa väärtuste hulka majanduspoliitika, hariduspoliitika, julgeolekupoliitika, ajalooline järjepidevus ja õigusriik. Mina lisaks siia veel avatud rahvusluse, sest lõimumine on ikkagi minu teema. 

Neil kuuel teemal on teie hinnangul Isamaal ja EKRE-l koostööd peaaegu välistavad vaated?

„Koostöö“ on väga huvitav sõna. Arusaadavalt peavad kõik rahvalt mandaadi saanud ja parlamenti sattunud erakonnad nii ehk naa omavahel mingil määral koostööd tegema. Ma hindan saadikuid, kes tulevad parlamenti ja ütlevad, et nad ei välista kohe mingit koostööd, vaid otsivad, kus seda saab teha ja kus ei saa. Kui mõne EKRE poliitiku väljaütlemised teevad minu meelest liiga meie välispoliitikale või teatud ühiskonnagruppidele, siis nende poolt hääletades ma justkui nõustun sellega. See omakorda teeb jälle haiget minu südametunnistusele ja ma ei saa töötada oma väärtustele vastu. Nii selgubki, kas sa saad koostööd teha või mitte.

Kui minister rikub oma sõnadega häid suhteid kas teatud ühiskonnagrupi või välispartneritega, on minu kui parlamendisaadiku kohus öelda: „Nii ei tohi käituda!“ 

Kas teie EKREsse ebasõbraliku suhtumise üheks põhjuseks on teie praeguse kolleegi ja koalitsioonikaaslase Urmas Reitelmanni ammune väljaütlemine põgenike kohta: „Meile pürgib tavaline inimrämps, keda tuleb tõrjuda kõikide vahenditega. Eestis parasiteerib 300 000 tibla, kes ei ole siia adapteerunud. Kuidas oleks sinu arvates võimalik inimesteks muuta neid miljoneid siia pürgivaid mugavusprussakaid?“

Muidugi ma mäletan neid lauseid ja kohe kindlasti ei peaks inimene lubama endale sõnavõtte, millega ta teeb liiga ühiskonna teatud osale. Kas see postitus oli just see põhjus… ei, neid põhjuseid – erinevaid sõnavõtte ja väljaütlemisi – oli ju ohtralt.

Kui käis praeguse koalitsiooni moodustamine, räägiti sellest, et EKRE retoorika muutub. Ma ütlesin juba tol ajal, et nende retoorika ei muutu ja Isamaa ei saa sellist retoorikat lubada. Pole meie asi öelda, et küll me seekord andestame, aga proovige ennast parandada. See samm oleks pidanud tulema teiselt poolt, teatud inimesed oleksid võinud öelda: „Ma sain aru, et niimoodi ei peaks oma mõtteid sõnastama.“ 

Samal sõnal võivad sõltuvalt kontekstist või keeleruumist olla erinevad tähendusväljad. Venekeelne väljend, mida eestlased kasutavad üsna heldelt ja häbenemata tähenduses „ükskõik“ või „suva“, on vene keele kõneleja jaoks ränk roppus. Kuidas teie defineerite üht teist, ennist tsiteeritud sõna „tibla“?

Te lähete nüüd teele, kus ma tunnen ennast pisut ebamugavalt. Ma ei hakka seda sõna lahti seletama, sest ma tean selle algset tähendust ja see on minu jaoks lihtsalt mitteväljaöeldav.

Poliitikas muidugi ei ole suhted sellel tasandil, et kellegi väljaöeldud sõna mõjutaks kogu minu suhtumist temasse, aga loomulikult panen ma neid väljaütlemisi tähele ja isegi kui ma ei taju mõnda väljendit isikliku rünnakuna, ei tähenda see veel, et ma luban rünnata teisi inimesi – konkreetset auditooriumit, gruppi, vähemust. 

Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Martin Ahven)

Ega teie vastumeelsus praeguse koalitsiooni vastu tulene asjaolust, et te kangesti tahtsite saada kultuuriministriks, aga portfellid jaotati nii, et te ei saanud?

Ei! Kohe kindlasti mitte! Ilmselt on see poliitiku jaoks suhteliselt halb, aga mul ei ole poliitilist ambitsiooni kui sellist ning ma suudan igast olukorrast eemaldada oma ego. Minu jaoks pole üldse printsipiaalne, kas Viktoria Ladõnskaja on saavutanud mingisuguse positsiooni – sõltumata sellest, kui kõrge see on – või mitte. Minu jaoks on oluline, kas ma suudan selles positsioonis täita endale seatud eesmärke. Kui moodustati praegust koalitsiooni, ma isegi ei mõelnud selle peale, et minust peaks saama minister. Seda esiteks.

Teiseks – te teate, et mulle tehti üks pakkumine ja ma ütlesin sellele ei. Kõigepealt seepärast, et enne valimisi rääkisin ma väga kõva häälega, kuidas mulle on hästi oluline riigireform, mis tähendab, et me ei peaks tegema riigiaparaati suuremaks, vaid pigem ikka tõhusamaks. Ma ei saanud vastu võtta portfelli, mis sisuliselt kasvatas ministrite arvu. Peale selle ei pidanud ma tõepoolest strateegiliselt õigustatuks sellisesse koalitsiooni minekut. Ma mõistan kogu argumentatsiooni, mis oli toona erakonna esimehe laual, aga minu meelest ei oleks me pidanud sellesse valitsusse minema. 

Teile pakuti rahvastikuministri portfelli?

Jah. 

Ühes arutelus naiste rolli üle poliitikas ütlesite, et te ei taha olla valimistel piirkonna nimekirja esimene number ainult sellepärast, et olete naine.

Võin selgitada. Ma üldiselt ei jaga poliitikuid nais- ja meespoliitikuteks, sest minu jaoks on oluline kvaliteet ehk siis sisu ja sõnum, millega poliitik tegeleb. On ta siis naine või mees, ei mängi olulist rolli. Kui minu juurde tuleb keegi ja ütleb, et kuhugi, kus on piiratud arv juhte, on vaja ühte naist, siis ei ole see argumentatsioon, millega minu enesehinnangut kuidagi tõsta. Vastupidi, see on pigem isegi alandav. Ma tahan, et mind hinnatakse minu saavutuste ja pädevuse järgi.

Mis puudutab veel ministriks hakkamist, siis meil on ju parlamentaarne riik, aga millegipärast me kogu aeg ületähtsustame ministriametit. Tegelikult annab parlament tööd ministritele. Ministrid alluvad parlamendile ja kui erakonna esimees küsis minu käest, mis ma arvan ministriks hakkamise kohta, siis ma ütlesin, et mulle väga sobib anda parlamendi saadikuna täitevvõimule ülesandeid ja hinnata, kuidas nad oma tööga edasi liiguvad. 

Niisiis: tõmblukunimekirjad ja kvoodid naiste aitamiseks juhtivatele kohtadele pole teile üldse meeltmööda?

Jah! Ma olen selles küsimuses väga konservatiivne. Naisi on poliitikas tõesti vähe, sellega ma olen päri, aga minu meelest ei lahenda kvoodid ja triibulised nimekirjad seda probleemi. Küllap see on ka tunnetuse küsimus ja mina ei tunne, et keegi suudab mind väga piirata, sest olen naine.

Küll aga on naistel poliitikas pisut raskem, sest ühiskonna ootus on meie puhul väga kõrge. Sa pead olema igal pool nagu ajakirja kaane pealt tulnud. Töötulemused peavad olema head ning samas perekond korras ja lapsed õppima ainult viitele. Lisaks pead olema veel ilus või vähemalt hoolitsetud. Ja nii edasi ja nii edasi. Kohe kindlasti pole ma tähele pannud sellist kõrgendatud ootust meespoliitikute puhul.

Samas on see pigem kõrvalteema. Debattides eelistan ma, et mind võetakse võrdse partnerina – sõltumata minu soost. 

Kohati on vist tõesti päris keeruline olla naispoliitik. Varro Vooglaid on monteerinud teie fotodest kokku väikese ikonostaasi ning kommenteerib seda Facebookis umbes nii, et teie kui poliitiku aur tundub paljuski kuluvat ilupiltidel poseerimisele.

See oli suur üllatus, et Varro mulle nii palju tähelepanu pööras. Kõik need fotod, mis ta kokku korjas, olid tehtud eri aastatel intervjuude jaoks ja kui sa argumentatsiooni asemel kasutad internetist korjatud pilte, siis on ka minu jaoks suur küsimus, et millega sa tegeled. 

Ei saa välistada, et teie piltide internetist otsimine võib muidu mornis tööpäevas olla päris meeldiv vaheldus. Muide, kas teil on tennistel ka kontsad all?

Noo, teate, ilmselt on kontsade kandmine harjumuse küsimus, samas naisena sa tahadki, et inimesed näeksid avalikus ruumis sind heas vormis: et sa oled hästi riietatud, meik ja soeng tehtud. Riigikogu on ju töökoht, kus kogu aeg filmitakse, lindistatakse, küsitakse kommentaare, ja minu arust see on hea, kui naine näeb kena välja.

Mis absoluutselt ei tähenda, et väljanägemine ongi kõik. Vastupidi, ma näen väga palju vaeva, et minu tööasjad – eelkõige kultuurikomisjoni asjad – oleksid korras. Poliitiku tööst paistab välja ju see nii-öelda poliitiline mäng, kus võetakse positsioone ja diskuteeritakse, aga sisu, kus sa reaalselt hästi palju panustad energiat ja aega, jääb justkui varju. 

Kellena te ennast Eestis ja Eesti parlamendis, rahvuslik-konservatiivses erakonnas rahvuslikult määratlete? Eesti venelasena või venelasena Eestis?

Kui ma ei eksi, siis aastal 2000 hakkas Triin Vihalemm kasutama mõistet „Eesti venelased“, mis tähistab inimesi, kes pole oma identiteedilt enam ammu Venemaa venelased, aga samas ei ole nad ka eestlased ega peagi tegelikult eestlasteks saama – nad on oma identiteediga.

Mulle mõiste „Eesti venelane“ väga meeldib, sest see rõhutab, et ma olen Eesti patrioot, Eesti kodanik – hoolitsen selle riigi eest ja kaitsen seda. Samas ma ka ei unusta, mis on minu taust, ehk kes olid minu vanemad, sest ka see on mulle hästi oluline teema. Seepärast proovin ma oma tütrele õpetada ka heal tasemel vene keelt ja vene kultuuri. 

Kumba õigeusukirikusse te kuulute? Ikka Moskva omasse?

Ikka! 

Teil on siis väga mugav oma hinge eest hoolt kanda. Tulete riigikogust välja, jalutate sadakond meetrit üle platsi ja oletegi kirikus.
Kui on vaja võtta aega hinge jaoks, sõidan ma pigem Kuremäe kloostrisse – see on koht, kus saab päriselt oma hingega kahekesi olla. Aga, jah, ma võin ka enne istungit või kohe pärast istungit külastada oma kirikut ja paluda jõudu mulle oluliste eesmärkide täitmiseks.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?