Kostüümidraama „Mineviku varjud“ võtetel puhkes taplus statistide ja uudistajate vahel

Kristin Aasma, 12. detsember 2020

Eesti esimene täispikk mängufilm „Mineviku varjud“ oli neile aegadele iseloomulik ajalooline kostüümidraama Eesti moodi, kus rasket sametit ja brokaati asendasid maarahva rõivad ning õukonnaintriigide ja pistoda asemel olid paganate võitluses ristirüütlite vastu kilp ja mõõk. Filmitegijate entusiasm oli nii suur, et ettevalmistustega alustati enne, kui rahaallikad voolama saadi.

Film, mida näidati Eesti National Filmi tootena Tallinna kinos Rekord 12.–23. detsembrini 1924, ei ole kahjuks säilinud. „Mineviku varjude“ sisust annavad aimu enne ekraanile tulekut ilmunud sisukirjeldus ning eravalduses säilinud filmilinditükikestelt tehtud fotod. Samuti on jõutud kirja panna filmi tegemises osalenud inimeste mälestusi. 

„Mineviku varjude“ loojate põhituumiku moodustasid 1923. aastal lavastaja Balduin Kusbocki asutatud filmiõppestuudio kasvandikud. Tallinnas Aia tänaval asunud Eesti Filmi Stuudios õpetati lisaks filmitarkustele ka kunsti-, kultuuri- ja kostüümiajalugu, tantsu ja vehklemist. Õppejõude oli kümme ja õpilasi algul 80.

Kui Kusbock järgmisel aastal stuudio juhatamisest loobus, seisid õpilased küsimuse ees: mis edasi? Niisama ei tahetud laiali minna. Entusiasm ja kihk rakendada õpitud teadmisi ja oskusi praktikas oli nii suur, et vaatamata olematule „ainelisele jõule“ otsustati 1924. aasta juulis teha ajalooline film. Võtetega alustati juuli lõpul Keila-Joal ning lõpetati juba septembri algul. 

Filmis vaprat Virvet mänginud Elsa Silber meenutas Veste Paasi raamatus „Olnud ajad“ (1980): „Meie põhirühma moodustasid Voldemar Päts, Mihkel Lepper, Johannes Loop, Olga Raudsepp-Lievonen, mina ja veel paar inimest. Meid juhendama – muidugi tasuta! – nõustus stuudio endine õppejõud Valter Palm. Filmi kallal hakkasime tööle enne, kui meil selleks raha oli. Mina näiteks läksin kunstikooli (Riigi Kunsttööstuskool – K. A.) ja hankisin sealt rõivakavandid, rõivad õmblesime ise.“

Reklaam ajalehes 1924. aastal. (Repro)

Konstantin Pätsi vend ja Uno Loobi onu

Filmikaamerat väntas 28aastane Konstantin Märska, kes enne oli pool aastat Saksamaal filmitehnikat õppinud (see ei jäänud tal viimaseks enesetäiendamiseks ja töötamiseks Saksamaal). Kino- ja tehnikahuviline noormees oli juba 15aastasena Kuressaares kinomehaaniku abiliseks ja hakkas kaamerameheks veel enne I maailmasõda. Märska töötas lisaks operaatoritööle ka režissööri ja stsenaristina ning tegeles kaamera tehniliste uuendustega. Ta oli koos karikaturist Goriga ka esimese nn trikkfilmi „Talumees Tallinnas näitusel“ (1920. aastate algul) looja. Erinevalt oma vennast, Tally kaamera leiutajast Theodor Märskast, jäi ta Eestisse ning töötas operaatorina kuni surmani 1951. aastal.

Johannes Loop (hiljem John Loop) oli „Mineviku varjude“ lavastaja assistent ja liikumisjuht. Mõned aastad hiljem sai Loobist endast režissöör, kelle käe alt tulid mängufilmid „Jüri Rumm“ (1929) ning koos Konstantin Märskaga „Vigased pruudid“ (1929). Muide, selle filmikunsti pioneeri vennapoeg on Eesti kergemuusika raudvara Uno Loop.

Olulist osa filmi tegemisel mängis riigimees Konstantin Pätsi noorem vend Voldemar Päts – kunstnik, kunstiõppejõud ja sel ajal Riigi Kunsttööstuskooli direktor, kelle huvidering ja ühiskondlik tegevus oli väga laiahaardeline. Muu hulgas olid tänu temale tegelaskujudel kaunid kunstikooli kavandite põhjal valmistatud kostüümid. Pätsi kanda oli filmis ka Taara targa roll.  

Lööming filmivõtetel

Kõige ulatuslikumad võtted toimusid Keila-Joal, kus töötati kolm päeva ja võtetel osales umbes 150 inimest. Võttepaigad olid ka Harkus, Rannamõisas ja Kadriorus, pööripäevapidu filmiti Tallinnas Hundikuristiku serval. Puust mõõgad ja kilbid meisterdasid võttegrupi mehed, rõivaste õmblemine oli naiste hooleks. Pirita kloostri varemetest kujundati komtuuri loss.

Filmivõtete ajal juhtus naljakaid viperusi, kuna nii lavastaja, operaator kui ka näitlejad olid filmi alal võhikud. 1930. aastal meenutab ajaleht Nool seda, kuidas Rannamõisas vändati filmi lõpustseeni, kus eestlane pidi ordurüütliga taplema. Igaks juhuks seoti mehed tugevate köitega puu külge kinni, et nad taplushoos ootamatult pangalt alla ei sajaks. „Filmimehed olid kuulnud, et välismail hädaohtlikkudel situatsioonidel niisugust trikki tarvitatakse. Suur aga oli kõikide üllatus, kui köied täielikult filmil näha olid. Mehed ei teadnud isegi seda, et ainult haljas traat filmis nägematuks jääb.“ 

Kas see juhtum ka paika peab, pole kindel, kuid Nool jutustab, et eestlaste ja raudmeeste lahingu filmimisel läinud tõeliseks kakluseks. Filmimeeste askeldamist vaatama tulnud vanad talutaadid arvanud, et filmitakse 1905. aasta mässu, ja hakkasid filmimehi õpetama, kuidas nende päevil sõditi – ega siis ei olnud pappkilpe ega mõõku, vaid anti ikka kaigastega, nii et puru taga. Need märkused ajasid statistid nii „keema“, et kui aparaat viimased klõpsud tegi ja lavastaja lõpetada käskis, anti üksteisele hoolega edasi. Lahingule teinud järsu lõpu vihane pullikari. Näitlejad ja lavastajad katsusid, et oma aparaatidega minema said.

Kaldapealsel istuvat malevapealik Kaupot kehastas „Mineviku varjudes“ 30aastane Ants Lauter. (Eesti filmiarhiiv)

Millest film jutustab?

Ajalooline kostüümidraama „Mineviku varjud“ jutustas eestlaste võitlusest ristirüütlitega 13. ja 14. sajandil. Lossides elavad uued võimukandjad söödavad tuvisid, aga samal ajal sunnitakse keldris risti ja mõõga abil alandlikkusele uhket eestlast, paganat Unot (osatäitja Eduard Türk). Rüütlid sunnivad Unot hakkama endale teejuhiks, aga tal õnnestub metsas end köidikutest vabastada ja ta põgeneb oma rahva juurde. Rahvavanem Olev (Valdur Tohera), kes on põduraks ja pimedaks jäänud, kutsub kokku nõupidamise, kus vannutakse ustavust Olevi pojale Kaljole (Ants Lauter). Kaljo otsib Taara targalt (Voldemar Päts) nõu, sest tema südamel on armastus kauni Laine (Klaara Kruus) vastu ning kohustus rahva eest võitlusse astuda. Taara tark toob ohvri ja rahustab Kaljot. Pööripäeval tuuakse Taarale ohvriande, leegitsevad lõkked, rahvas lõbutseb.

Rüütlid, kes pärast Uno põgenemist metsas ekslesid, satuvad juhuslikult paganate peole. Rüütlite ninamehe Gerhardti (Aleksander Lummer) eestvõttel röövitakse kaunis Laine ja Uno langeb jälle vangi. Kaljo õde Virve (Elsa Silber) on aga vahva tüdruk, kes jälitab rüütleid nende metsalaagrini. Ta vabastab Uno köidikutest ja mõlemad põgenevad. Kaljo ja Uno koguvad maleva ning toimub verine taplus, milles on palju langenuid, nende seas ka Uno, aga rüütlitest saadakse võitu. Gerhard koos mungaga on eluga pääsenud ning üritavad Lainet kaasa vedades põgeneda. Kaljo ei lase sellel aga sündida – mere ääres kuristiku veerel langeb võitluses rüütel ning Laine saab vabaks. Filmi lõpp on õnnelik: algab uus elu täis lootust ja õnne.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?